Kaarel Veike

Blog

  • Elatsiabiskeemist

    Seda postitust kirjutama asudes mõtlesin oma lähiringkonnas toimunu peale ning kas tuua see lugu lugejate ette olukorra ilmestamiseks, kuid otsustasin selle hetkel siiski sinnapaika jätta. Kirjutasin selle endale küll pikalt ja põhjalikult lahti, kuid selle avaldamisest ei võidaks hetkel vist reaalselt mitte keegi. Teame juba kõik niigi, et iga elatisnõude taga on keerulised suhted ja olukorrad. Ja kuigi on levinud arvamus, et igal vaidlusel on kaks poolt, siis siin on ka kolmas. Ning kuigi vanemad peavad ennast sageli suurteks kannatajateks, siis tegelikkuses on kõige suurem kannataja kõige keskmes olev laps. Ja seepärast ongi õige, et riiklikul tasandil lõpuks sekkutakse ja luuakse elatisabiskeem.

    “Miks mina, korralik pereinimene, maksan kinni rongavanemate võlad?”

    Olen kuulnud väiteid, et elatisabiskeem on justkui midagi sellist, mis paneb korraliku lapsevanema ja kodaniku maksma kinni rongaisade kohustusi. Võin teile kinnitada, et see on väärarusaam.

    Esiteks, elatisabiskeem ei võta kellegi kohustust üle ega ära. Kohustus säilib ja kuulub täitmisele. Riik lihtsalt garanteerib lapsele rahade õigeaegse laekumise, et laps ei peaks kannatama puudust ja seejärel nõuab võlgnikult omakorda selle garantii korras väljamakstud summa tagasi.

    Tõepoolest võib riik mingis ulatuses nõudeid korstnasse kirjutada ja see osa osa tuleb maksumaksja taskust. Need taskud ei kuulu vaid peredele, kus lapsega elavad koos nii ema kui ka isaga. Eestis on iga neljas leibkond üksikvanemaga leibkond. Väga paljud üksikvanematest on samuti korralikud ja kohusetundlikud kodanikud ning maksumaksjad. See pisku, mis läheb suures plaanis elatisabiskeemi ülalpidamiseks, on seega maksude näol üksikvanemate taskust auga kogutud. Me aga ei kuule ju üksikvanemaid kisamas, et miks nemad maksavad kinni teiste arstiabi jne. Seega, olgem samuti mõistlikud!

    Kusjuures, siinkohal oleks paslik mainida, et erinevad uuringud on näidanud, et just üksinda last kasvatav vanem suudab oma aega planeerida ja töid teostada kõige effektiivsemalt. Neil lihtsalt ei ole võimalusi ega valikuid teisiti teha. Seega ei ole väitel, et korralik pereinimene justkui maksaks kinni rongaisade võlad, mitte mingisugust loogikat. Jah, see tuleb maksumaksjatelt tervikuna, kuid tervikust osa moodustavad ka üksikvanemad. Seega selle loogika järgi võttes selgub, et üksikvanemad ise maksavad elatisabivõlgnike võlad kinni – oma maksude kaudu siis.

    10 aastat liiga hilja

    Elatisabiskeemi lahendust ja ideed on pikalt edasi-tagasi põrgatatud. Kuigi selle jõustumist oleks võinud oodata juba pea 10 aastat tagasi, siis seda ei suudetud ära teha. Võib-olla oli veel mõni aeg tagasi võimukoridorides liigselt levinud rongaisade mentaliteet. Meie riik ja inimesed on aga õnneks päris kiirelt ja kõvasti arenenud ning nüüd mõistetakse ka selle lahenduse olulisust. Toetajaid sellele lahendusele on igas erakonnas. Nägime seda ju ka valimiste eel Riigikogu hääletusel.

    Riigikogu otsus vs praegune lahendus

    Siinkohal pean ma tunnistama, et ma ei mõista täpselt Riigikogu tööd. Ma usun, et ma ei ole ainus. Seal võetakse vastu seaduseid, kuid nende jõustumisega on küsitavusi. Rakendusaktid puuduvad või on mingi muu takistus. See arutelu oli avalikkuse ees seoses kooseluseadusega ning tegelikult juhtus sama ka elatisabifondi (elatisabiskeemi idee varasem nimi) loomisega, kus võeti vastu otsus, et pool miinimumpalgast tagab riik. Kuna lahendust ei loodud ja rakendusakte ei tehtud, siis see päriselt ei jõustunud. Mida me aga nägime, oli poliitiline tahe ja valmisolek see ellu viia. Niisiis peale valimisi leppis koalitsioon kokku 100€ per laps ja see loodetavasti ka nüüd 2017 aasta jaanuarist alates jõustub.

    Kas toetada seda ideed või seista vastu ja suruda läbi “veelgi kasulikum lahendus”?

    Ma usun, et meie ühing ei saa lubada riskida elatisabiskeemi jõustumise võimaliku edasilükkumisega. Parem on see käivitada kohe esimesel võimalusel ja siis ajaga seda vajadusel lihvida ning selle juures vastavaid parendusi teha. Näiteks oleme pakkunud välja idee, et kui riik on näinud ette vahendeid selle tarvis 7,2 miljonit eurot, siis lastele garanteeritavat summat võiks tulevikus näiteks suurendada tagasilaekuvate maksete arvelt. Ilmselt 100€ ei püsi kaua samas väärtuses, kui vaadata miinimupalga tõusu ja üldist elu kallinemist tervikuna. Aga parem varblane peos, kui tuvi katusel. Tean, et see raha muudaks väga paljude inimeste elusid ja parendaks laste võimalusi ning heaolu. Ja tooks rohkelt kergendust sinna, kus lapsega kooselav vanem on teinud kõik seadusest tuleneva, kuid lapsele lahus elavalt vanemalt sentigi siiski ei laeku.

    Ja kindlasti on see oluline signaal nendele naistel, kes kannatavad hirmu ja koduvägivalla all ning usuvad, et see on laste nimel vajalik. Kui riik garanteerib elatise laekumise, siis ohvritel on turvalisem tunne ebaturvalisest suhtest lahkuda.  See on nii tõsine teema, et selle käsitlemiseks tuleb teha eraldiseisev kirjutis.

    Mulle meenub siin Bransoni dokumentaalsaade “The Rebel Billionaire”, kus saate võitjale pakuti finaalis valikut, kas näppude vahele pistetud tšekk miljoni dollariga või võimalus võita midagi veel suuremat. See “midagi” oleks olnud õppetund elust ehk et rahaga nii kergekäeliselt ei riskeerita ja jätnud ta ilma sellest tšekist. Saates osalenud noormees tegi õnneks õige valiku. Liiga paljud olid temasse uskunud ja just nende inimeste nimel ta langetas otsuse minna edasi kindla pakkumisega.

    Siinkohal on nii meie ühingul, poliitikutel, ametnikel kui ka kõikidel teistel asjaosalistel oluline meeles pidada, et omavaheline kemplus ja selle palli pikem venitamine ja veeretamine, toimub kellegi kannatuste arvelt. Me oleme samasuguse valiku ees. Küsimus on, et kas me tahame teha midagi ära või hiljem lihtsalt jälle hästi targad välja paista?

    Me tunnustame Sotsiaalministeeriumit tehtud töö eest ning hoiame pöidlad pihus, et 2017 aastast alates tuhandete Eesti laste elu paremaks muutuks. Teeme üheskoos selle elatisabiskeemi lõpuks ära!

  • Vabandan, kui ma sind ära ei tunne

    Kuigi mul on alati olnud probleeme inimeste mäletamisega, siis viimasel ajal on see süvenenud veelgi. Olin toidupoes ja juhuslikult väljumisel kohtasin vana tuttavat. Vestlesime paar minutit. Mingil hetkel hakkasin kahtlema, et kas ta ikka on seesama inimene, kelleks teda pidasin. Ebameeldiva olukorra vältimiseks ütlesin, et oli tore kohtuda aga mul on kiire ja ma pean lippama koju.

    Veidrad hetked

    Kodukandis ma lehvitan ja tervitan kõiki. Ma pigem soovin olla viisakas kõigi vastu, kui et ebaviisakas nende vastu, keda ma tegelikult peaksin teretama. Hiljuti just üks naabruskonna naisterahvas ütles, et tema abikaasa olevat alguses (mil me veel ei suhelnud) arvanud mind olevat keegi, kes proovib tema naise tähelepanu saada. Ma ise sellise võimaliku reaktsiooni peale ei osanud tullagi.

    Rohkelt olen kohanud ka oma endiseid klassi ja koolikaaslasi. Mõndadega oleme koos veetnud mitu aastat, mõnega mitu kuud. Olen ju erinevate sündmuste ja elu tõttu käinud ca kümnes erinevas koolis. Seega, kui kedagi olen kohanud ja tuvastamiseks mainib ta, et käisime ühes koolis või klassis, siis see on üks keerulisemaid vihjeid üldse. Suudaks ma kasvõi linna või maakonna tasemel nad eelnevalt tuvastada.

    Siinkohal on oluline mainida, et see probleem piirneb pigem näo ja sündmuste kokkupanemisega, mitte täieliku mälukaotusega. Ehk kui selle olen suutnud ära teha, siis on päris tõenäoline mul tuvastada kõik ühised mälestused. Lihtsalt ma vajan selle esimese hetke puhul abi. Õnneks on mul selleks Maria.

    Abikaasa mäletab minu tuttavaid (ka neid, keda ta ise kohanud ei ole)

    Kõige parem on see, kui ma olen koos oma abikaasaga ning ta aitab mind sellistel hetkedel. Tal on fenomenaalne mälu. Ta võib olla näinud inimesest pilti või kohanud teda hetkeks aastaid tagasi aga ikkagi suudab ta koheselt pildi kokku panna. Selliselt siis ongi nii, et kui keegi kuskil on, siis Maria kenasti aitab mul inimesi meenutada. Sageli ka neid inimesi, keda ta võib olla näinud ainult kuskil fotol või mingil sellisel väga veidral moel.

    Palun abi meenutamisel

    Ma sageli ei taha olla ebaviisakas ja inimestele otse öelda, et ma neid ei mäleta. See võib tunduda mõistlik ja ka kohati õige tegu aga paljudele naisterahvastele kindlasti siiski solvav. Kõige rohkem valmistaks mulle rõõmu see, kui inimesed ise aitaks mul ennast meenutada. Ehk kui sa oled seda teksti lugenud ja teadlik minu murest, siis tule ja aita mind kohe esimesel hetkel järjele ja puhume juttu.

    NB! Võib-olla mõjutab ka see, et mu silmanägemine ei ole kõige parem ja prillide kandmist olen proovinud pikalt vältida? Kuigi sellel võib olla mingi väikene roll, siis ilmselt on koer maetud siin kuskile mujale.

    NBB! Kui sul on mõni imenipp sellele probleemile, siis jaga palun mullegi oma teadmisi.

  • Kui sa avastad, et Facebookis on “Other” postkast ka

    Täna leidsin mitmeid kirju, millele oleks soovinud vastata juba varem. Niisiis juhtusin hoopis vastama paari-aastase hilinemisega. Üks nendest on järgnev sõnum:

    “Lugesin täna kurbusega internetist teadet Teie ema Kadri surmast. Mul on kahju, et ma ei jõudnud tasuda talle selle hea eest, mida talle võlgnen. Tundsin alates ’70. aastate lõpust Teie mõlemaid vanemaid.”

    Saatsin tänulikult kirja oma vastusega teele. Oleks tore kuulda rohkem. Kindlasti on see ka Vincentile väga oluline, sest Kiisumemmega olid nad väga lähedased.

  • Pumpan Nupsule taas elu sisse

    Elus on toimunud väga palju. Kahjuks kõik toimuv ei ole selline, mida alati vahetult jagada oleks võimalik. Õnneks on aga suur osa keerulisest emotsionaalsest teekonnast seljataga ning ees on põnevad uued ajad. Ja üks oluline asi, millele tahan ennast taas rohkem pühendada on Nupsu.ee portaal. Loodan, et uued ja vanad kasutajad tulevad sellega kaasa.

    Eks ma vaikselt hakkan ka postitama tagasiviiteid, mis on toimunud ja mida olen õppinud. Kui kasvõi üks inimene sellest abi saab, siis on see seda väärt. Sama mõtteviisi olen kandnud ka Nupsu portaali osas – olen sinna investeerinud tohutult oma südant, aega ja raha. Aga kui kasvõi muudad midagi ühe inimese elus, siis on see seda väärt. Mäletan üht huvitavat õhtut, kui saatsin välja uudiskirja ja sellele vastas väga kibestunud ja pettunud inimene. Minu kiri oli hästi positiivse noodiga aga nende elus oli tol hetkel väga tume aeg. Me pidasime väikest kirjavahetust ja isegi saime kokku. Abikaasa oli tal pime ning neil olid keerulised ajad. Tegelikult oli ka meie pere keeruline, kuid ikkagi leidsime lahenduse. Ja need hetked on mind pannud mõtlema Nupsust hoopis teistes mõõtmetes. See ei ole ainult keskkond, see on võrgustik. Võrgustik inimestest, kes saavad teineteisele olla abiks nõu ja jõuga.

  • Valimine on toeks neile, kes vajavad muutuseid

    Kuulsin täna, et üks lähedane perekond ei lähe valima. Neil kõikidel (selle pere valimisealistel liikmetel) olid mingid põhjendused ja vabandused. Pereisa arvas, et sellest ei muutu midagi ning pereema oli jäänud lihtsalt e-valimistel hääle andmisega hiljaks ning jaoskanda minna enam ei viitsinud. Pere noorim valimisealine aga ei osanud ka ise täpselt selgitada miks või mis. Mind selline käitumine solvab. Olen teinud pikalt tööd, et mingite huvigruppide probleemid ja sõnumid jõuaks poliitikuteni. Nüüd need poliitikud on võtnud vaevaks nende inimeste eest seista aga vajavad selleks valijate tuge. Ja kui inimesed ei lähe valima, siis nad juskui sülitaks selle kõige peale. Sülitaks kõikidele, kelle lootused asjade paremaks muutumisel on väga kõrged. Demokraatia võlu ongi ju see, kui meie kõigi mured on kuuldavad ja siis antakse oma hääled ning lõpuks moodustub koalitsioon seltskonnast, kes peavad leidma kompromisse ja lahendusi võimalikult palju ära teha.

    Kas tõepoolest ei hoolita nii palju, et minna teha oma valik. See ei pea olema ju enda, vaid meie tulevaste põlvede nimel. Või meie kaaskodanike nimel, kel on oma mured ja probleemid, mis vajaksid lahendust. Ja kui valima ei lähe, siis on väga silmakirjalik viriseda meie riigi üle või kritiseerida ning tänitada nagu midagi ei muutuks. Muutus algab iseendast ning kui ei viitsita ennast liigutada valimisjaoskonda (või e-valimistel klikk teha), siis seda sisemist muutust oleks väga tarvis. See ju on eeskujuks ka peres kasvavatele lastele. Mida teha, et selline suhtumine kaoks? Võib-olla võiks alustada sellest, et tutvuda mingi huvigrupiga ning proovida kuulata teiste muresid ja probleeme. Proovida näha kaugemale oma pisikesest mullist, milles elatakse. Minule on olulised pere ja lastega seotud küsimused. Ise ju selles valdkonnas tegutsen. Aga seal on väga palju teisi, kelle mured on samuti olulised – olulised erinevatele inimestele ja huvigruppidele  (erivajadustega inimesed, pensionärid, ettevõtjad, venelased, eestlased, geid, usklikud jne). Loodan südamest, et meie inimesed oleksid aktiivsemad ning näeksid suuremat pilti. Pilti, kuhu me kõik oma pisikeses riigis ära mahume!

  • “Ma tulen sind tihti vaatama, kui sa ära sured” Penelope

    Ei ole kohanud teist nii sooja südamega last nagu on Penelope. Maria nimetas teda aastaid tagasi kriisibeebiks ehk lapseks, kes teeb keerulised ajad lihtsamaks. Ta on tõeopoolest hästi vaikne, rahulik ja kerge laps. Nüüd on ta aga juba sellises vanuses, kus ta oma põnevaid mõtteid ja sooja südant ka läbi sõnade väljendada saab. Talle meeldib kalli-musi teha hästi sageli ning kindlasti ajal, mil tuleb head ööd öelda. Ja nii ka eile õhtul ta ütles mulle “Ma tulen sind tihti vaatama, kui sa ära sured”. Ei, ma ei ole suremas ega midagi ei ole juhtunud. Need mõtted on pigem seotud sellega, et ta käib vanaemal külas ja kuna vanavanematel on vanust juba 70 aastat, siis ka retoorika on vastav. Selliselt Penelope ka mõtles, et kui peaksin surnuaias olema, siis tema hakkab minust väga puudust tundma ja tuleb mind palju vaatama. Mul tulid pisarad silma ja see pani mind väga mõtlema. Mida saaksin mina teha praegu, et elu pärast mind oleks perele hea?

    Kui täna oleks viimane päev

    Inimesed loobivad seda klisheed väga kergekäeliselt ja sageli mõeldakse, et kui on viimane päev, siis tuleb võtta elust viimast. Ma hetkel mõtlen teisiti. Mida saaksin mina veel ära teha selleks, et mu laste elu siin maamunal muutuks paremaks. Kuidas saaksin soodustada neile häid võimalusi? Kuidas tagada neile materjaalne kindlustatus?

    Fookus

    Selliselt ma praegu mõtlengi, et peaksin oma tegevused ja fookuse suunama ainult väga olulistele asjadele. Ei saa joosta mitme projekti vahel, mis võivad venida nagu tatt. Tuleb olla konkreetsem ja hoida fookust. Samuti tuleb vaadata, et mu laste fookus ja huvid oleks selged ja toetatud. Peaks seisma hea, et neist kasvaks iseseisvad ja sõltumatud inimesed.

    Riskide minimeerimine

    Kõik riskantsemad projektid, mis ei tõota tulu ja edu, tuleks üle vaadata. See ei tähenda nendest loobumist, vaid pigem võimalike vigade vältimist, aja ja raha raiskamise likvideerimist.  See tähendab ka finantssõltuvuse vähendamist. Samuti tähendab see elukindlustuse tegemist (olen seda juba mitu aastat mõelnud aga ikka pole ära jõudnud teha).

    Mõtle julgelt ja väljenda ennast selgelt

    Kes on inimene? Ma leian, et suur osa minust on minu sees ja kui minu mõtted on minus lukus, siis ei saa lapsed õppida selle kohta, mis ma teen ja kes ma olen. Miks ma midagi teinud olen ja miks ma jälle teinekord teisi asju ei ole teinud või ei tee. Mis on need asjad, mis mind mõjutavad? Miks? Kes ma olen ja tahaksin olla? Seega ma hakkan rohkem kirja panema oma mõtteid ja õpetusi. Tegin seda varem aga vahepeal kadus igasugune tahtmine midagi kirjutada ära. Sulgusin endasse. Pettusin (eraldi pikem jutt). Aga see kõik on mind õpetanud. Ja nüüd ma hakkan kirjutama rohkem ja kirjutama nii varasemate kui ka praeguste asjade kohta. Tahan, et paljud asjad saaksid kuskile kirja ja jõuaks kaugemale.

    Aeg

    Kõigil on kiire, kuid samas elavad kõik ikkagi selles 24-tunnises ööpäevas. Kuidas seda aega paremini kasutada? Kuidas teha nii, et sa ei ole nagu ori rattas või kui oled vaba, siis ei oleks su meel täidetud töömurede ja väljakutsetega. Kuidas kontrollida aega nii, et oleksin oma laste jaoks olemas ja suudaksin sellesse hetkesse täielikult pühenduda. Samuti tööpostil. Kuidas võtta aeg abikaasa jaoks nii, et ei peaks muudkui kurtma või küsima nõu tööalaste otsuste langetamiseks? Need küsimused vajavad vastuseid ja lahendusi. Kavatsen selle väljakutse lahendada ja kindlasti hakkan paremini kasutama oma aega.

    Tulevik

    Ma ei ole hetkel suremas, kuid vastav mõtlemine paneb targemalt tegutsema. Ja olgem ausad – ühel hetkel see ju ometi juhtub. Kõik me ju siiski kunagi sureme. Miks mitte koheselt vastavalt talitada? Ma ei ole enam vanuses, kus see mõtlemine tähendab 100% kogu maise põletamist. Ma ju tahan, et minust jääks midagi maha. Olgu selleks kasvõi õpetussõnad. Aga kui võimalik, siis kasutada seda võtit, mida oma raamatus “Ära muretse ja hakka elama” käsitles Dale Carnegie ehk lepi kõige halvemaga ja hakka töötama sealt asju üles. Kui pärandaksin tänase päeva segaduse oma lastele, siis on seal head ja halba. Minu fookus peaks olema nüüd sellel, et pärandaksin võimalikult selged juhised. Juhised, mis ei seaks neile piire. Kui tegemist on varaga, siis ma soovitan sellesse liigselt hingeliselt mitte kiinduda. Kõige tähtsam on vabadus. Vabadus liikuda ja elada oma elu. Vabadus mõelda ja käia oma rada. Vabadus elada oma südame järgi. Minu isa üritas mulle sama õpetada aga kahjuks mitte piisavalt hästi. Kui kaotasime tema pärandatud segaduse tõttu suurema osa tema varadest, jäime ilma kodust jne., siis see kõik tegi väga haiget. Tegi nii haiget, et mõtlesin kunagi isa maja tagasi osta ja selle põlema panna. Ma ei soovi, et mu lapsed saaksid päranduseks sellise masendava tunde ja vaeva. Niisiis ma tahan, et asjadesse tekiks selgus. Ja see peab olema niimoodi fikseeritud, et kui mind ennast ei ole, siis on olemas dokumentatsioon ja vastutavad isikud ning kokkulepped.  Need tagaks lastele parima, mida ma oma jäänud ajaga teha suudan. Sinna kuulub ka nendega koos veedetud hetked ja nii sõnades kui ka tegudes kinnitamine, et nad on mulle kõige olulisemad.

    Tänan sind Penelope, et oled nii südamlik ja hea.

  • TV3: Riigikogu tegi ajaloolise otsuse

  • Tallinna Asunduse Lasteaed – konflikt

    Ei jõua kõiki võitlusi pikalt pidada ja kui teised eelistavad õiguse ja õigluse eest seismise asemel pigem vaikida ja varjata, siis ei olegi mõtet oma aega ega energiat kulutada. Võtsime oma lapse lasteaiast ära ning teistel on see võimalus endal olemas. Kahjuks ei ole praegu ka Haridusametis sattunud asi objektiivsetesse kätesse ning taustainfona on kuvanud läbi väga head sõprussidemed. Kui probleemide lahendamise asemel asutakse ringkaitsesse, siis ei ole enam midagi öelda.

    Hoolekogus oli põnev 3-tunnine koosolek. Sooviti, et muudaksin oma seisukohta. Kahjuks on seda raske teha, kui on nii palju taustainfot. Ja veel eriti mage on see, et inimesed kardavad avalikult rääkida. Koosolekul oli õnneks veel üks lapsevanem, kes tundis samuti üht endist töötajat. Tema kinnitas, et ka temal on täpselt samasugune informatsioon.

    Me lahkusime ja leidsime lapsele tugevama ning kindlama lasteaia. Üks nädal on käidud ja oleme oma valikuga väga rahul. Siinkohal tuleb taas tõdeda “Not the house, but the people” on üks väga sügav tõde.

    Aga lisan siia kirjavahetuse, millest siis suurem kära alguse sai. Varasemalt oli kõik ainult selline suusõnaline infovahetus. Kuna kaadrivoolavuse probleemid jõudsid väga tugevalt ka minu tütre rühma (tänu suhtlemisele asutusega seotud endiste ja praeguste töötajatega võin julgelt vastutavaks isikuks nimetada direktor Reet Ellermaa), siis otsustasin pahameelt väljendada väga konkreetselt. Saatsin kirja, millele järgnes tohutu möll ja seejärel tõmmati ringkaitsesse ja teema lihtsalt summutati ära. Mina aga jätaksin julguse postitada see kiri siia foorumisse mälestuseks ning kui keegi ühel päeval hakkab süvenema, siis ta saab omad järeldused teha.

    Kirja saatsin: 12 november 2014

    Tere,

    Saadan antud kirja omapoolse vastusena nii Tallinna Asunduse Lasteaias nii Mürakarude rühmas kui ka asutuses tervikuna tekkinud olukorrale ning samuti lisan kirja saajaks Tallinna Haridusameti, kellelt ootame kiiret süvenemist ja tegutsemist.

    Mind on väga sügavalt hakanud häirima esmalt see, et lapsel on tekkinud tuntav ebakindlus lasteaeda minekul. Väga oluliseks peab ta just vabasid päevi ning ta ohkab kergendatult, kui need saabuvad või kui talle neid võimaldame. Veronika lahkumine oli kurb, kuid kuna tema soov õppida ja areneda oli mõistetav, siis tema lahkumine ei tekitanud tol hetkel ka suuri küsitavusi. Nüüd lahkub rühmast ka õpetaja Gülnara.

    Samas töötas ka minu abikaasa Maria ühe aasta Tallinna Asunduse Lasteaias ning tema lahkumine ei olnud tingitud ainult soovist edasi õppida. See oli tingitud ka teistest asjaoludest. Lahkumise põhjusteks olid ka lasteaias valitsevad pinged (juhtkonna ja õpetajate vahel), pidevad õpetajaabide ja rühmade ümberkorraldused või hoopis õpetajaabide puudumine, mille tulemusel pidid õpetajad täitma ka selle koha (sealjuures lisatasusid saamata).

    Ning minule teadaolevalt on Asunduse Lasteaias kaadrivoolavus ka märkimisväärselt kõrge. See on samuti väga tugev indikatsioon, et midagi on väga valesti antud asutuse juhtimises.

    Usun, et praegusel hetkel on nende vigade jätkumine tekitanud olukorra, kus lapse lasteaeda viimine ei tundu lastele ega ka vanematele turvaline. Ning sellised ohumärgid vajavad kindlasti Tallinna Haridusameti tähelepanu ja selgitusi.

    Tulemas on käesoleval reedel päev, kus Alar ja uus õpetajaabi on lastega omapead. Alar on kindlasti tore noormees, kuid minule on jätnud ta pigem õpetajaabi, kui õpetaja mulje. Sageli viin oma tütre ise lasteaeda ning seeläbi näen seal toimivat dünaamikat. Alar väga harva (kui mitte üldse kunagi) tuleb lapsele vastu ja juhib ta rühma. Varem tegi seda Veronika või Külli ning peale muutuseid võttis lapsi vastu õpetajaabi Liivi. Tagasisidet lasteaias veedetud päevast kuulis samuti Liivilt.

    Täna (12.11.2014) oli Liivi ilma igasuguse abita lastega Mürakarude rühmas üksi. Reedel on Alar ja uus õpetajaabi Anna terve päeva lastega ning Liivit ei ole. Uus õpetajaabi on taaskord kindlasti vahva inimene (kuna teda isiklikult ei tunne, siis ei oska ka teisiti väita), kuid mind lapsevanemana huvitab pigem tema pädevus. Kuuldavasti Annal see puudub ning mida pisemad lapsed, seda hirmuäratavam mõte laste usaldamisest sellisesse keskkonda.

    Tean, et minu abikaasa endises rühmas, Naerupõnnides on samuti kaadrivoolavus suur. Igal õppeaastal on olnud uued õpetajad ja aasta jooksul koguni 6-7 õpetajaabi. Minu abikaasa ja Naerupõnnide rühma teise õpetajate töös oli varasemalt väga hea tasakaal. Suvel lahkus sealt minu abikaasa. Kui aastas lahkub keskmiselt 10 õpetajat, siis tekib küsimus, miks ei ole lahkunud selle asutuse juhataja? Kas Tallinna Haridusamet on süübinud probleemidesse või kuna kõik õpetajad on soovinud lahkudes jääda “poliitiliselt korrektseks” ning lahkumiskirjades toonud põhjuseks soovi jätkata õpinguid, ennast täiendada teistes asutustes, proovida uusi väljakutseid jne., siis pole keegi hakanud küsimusi esitama juhtkonna tegutsemisstiili või juhi pädevuse ning ametisse sobivuse osas? Tegelikkuses hea juhi all oleks võimalik õppida ja täiendada ennast, ka töötamist jätkates. Samas ei soovi keegi seda teha, kui asutuses on pinged liiga suured. Pinged on need, mis häirivad õppetööd ja eraelu ning seega ka otsus lahkumiseks on kergem tulema. Ja ma arvan, et kui tegemist on laste turvatunde, arengu ning heaoluga, siis mina lapsevanemana ei pea seda mõtet hoidma enda sees, vaid pigem paluma vastutavaid asutusi heitma sügavam pilk sellesse, miks inimesed lahkuvad ning milline on igapäevane töökorraldus.

    Samuti tasub küsida, et kas Asunduse Lasteaed on koht, kus lapsed lihtsalt saadetakse nö. äraolemisele või tehakse tööd ka nende arengu suhtes. On korduma hakanud ka muster, kus õpetajaabid pannakse rühma õpetajateks, kui puudub vastav haridus või tööstaaž. Kes teeb seega töö laste arendamisel, kui puuduvad pädevad inimesed?

    Lisaks süvendab minu mure asjaolu, et Tallinna Asunduse Lasteaial on õpetajate (vähemalt pedagoogilise hariduse omandanud õpetajate) seas väga halb maine, mille tulemusel on väga väike huvi õpetajatel kandideerida.

    See olukord, mis hetkel on Asunduse Lasteaias peab muutuma!

    Lugupidamisega,

    Kaarel Veike

    Seejärel toimus palju telefonikõnesid, kohtumisi ja suur kära ja müra. Direktor oli juba kuuldavasti ka lahkumisavalduse sisse andnud. Minuga soovisid kohtuda erinevad hoolekogu liikmed – osa neist ütles, et on teadlikud ning tajunud probleemi ka ise. Teised aga olid sügavalt veendunud, et parim kaitse on rünnak. Kui kedagi huvitab, siis seda osa võib kommentaariumis või omavahel rääkides ka täpsemalt kajastada.

    Igatahes sai selgeks, et antud asutuses on laste heaolust tähtsam võim ja positsiooni säilitamine. Sain informatsiooni, et Tallinna Haridusametis on hea sõbranna Reet Ellermaal ning masinavärk probleemide peitmiseks hakkas tööle. Otsustasin lapse lasteaiast ära võtta.

    Saatsin avalduse, kuhu lisasin ka jälje põhjusest.

    Avalduse saatsin: 27 november 2014

    Avaldus

    Palun kustutada Tallinna Asunduse Lasteaia “Mürakarude” rühma nimekirjast minu laps Irene Penelope Veike esimesel võimalusel seoses nii minu kui ka minu abikaasa sügava veendumusega, et teie isiklikult ei ole sobiv inimene antud asutust juhtima ning teie juhtimisest tulenevate vigade, suhtumise ja otsuste tõttu on muutunud antud asutuse ning õppetegevuse kvaliteet halvemaks.

    Kuna teile isiklikult on olulisem laste heaolust teie enda töökoht ja võimupositsioon, siis me ei tunne kindlust oma lapse turvalisuse üle last lasteaeda toomisel. Samuti on häirivad teie meetodid, mida kasutate Tallinna Asunduse Lasteaia direktorina, et informatsioon teie tegevusest ei lekiks väljapoole.

    Usun, et kui ei ärka teie südametunnistus, siis ärkab Tallinna Haridusamet ning teie tegevus saab objektiivselt kaardistatud ning leiate endale sobivama väljakutse, kus teie isikuomadused ja taktikad ei saaks mõõdetavaks laste heaolu kahandamisega.

    Kaarel Veike

    Ja siis kõige lõpuks saabus kiri, mis on ümmargusem kui null ja tulemus täpselt samas väärtuses. Mailiga saadeti viisakas vastus, mis võttis poliitiliselt korrektselt kokku ringkaitse lõpptulemuse. Mõtlesin, et vastan järgnevalt “Tere, tänan täiesti mõttetu kirja eest. Enam rohkem ümaramalt ei saakski!”. Kui sobib, et Reet asutust niimoodi juhib, kus lapsevanemad keelduvad teda lõpuaktusel lõputunnistusi üle andma tulemast ning ei soovi teda näha. Või stiil, kus mõni rühm alustab igal uuel aastal uute õpetajate ja õpetajaabidega. Palkadega mängimine, selliselt et erialainimeste asemel võetakse tööle muus valdkonnas hariduse omandanud või üldse ilma hariduseta inimesed. Kus töötajaid võib terroriseerida ja hirmutada, et neid kuskil enam tööle ei võeta.

    Aga siit siis mulle nüüd eile saabunud vastus


    Lp Kaarel Veike

    Täname pöördumise eest ja tähelepanu juhtimise eest võimalikele probleemidele Tallinna Asunduse Lasteaia juhtimises, personalitöös ja töökorralduses. Täpsemalt siis lasteaiadirektori suhtlemismaneer, personali suur vaheldumine ja töötajate puudus, asenduste korraldamine ja rühmade ühendamine.

    Vastuseks Teie poolt edastatud küsimustele saame öelda, et oleme Teie poolt tõstatatud küsimustega tegelenud. Detsembrikuu alguses viisime haridusameti poolt läbi rahuloluküsitlused lasteaia personalile ja ka lastevanematele ning 2. detsembril toimus lasteaia direktori Reet Ellermaaga hindamisvestlus.

    Oleme lasteaia direktorile teinud ettepaneku rühmade tööaja ja õpetajate töökorralduse põhjalikuks analüüsimiseks ning töötajatega töökorralduse reeglite veelkordseks läbirääkimiseks.

    Personali rahuloluküsitluse tulemusel on meil olemas ka lasteaia töötajate arvamused ja ettepanekud erinevates lasteaia tegevust puudutavates küsimustes. Küsitluse tulemustest teeme kindlasti kokkuvõtte nii lasteaia personalile kui ka hoolekogule. Tahan selgituseks töötajate suure liikuvuse kohta veel öelda, et lasteaiaõpetajate puudus on probleemiks enamusele Tallinna ja tõenäoliselt ka terve riigi lasteaedadele. Samas on kõigile osapooltele selge, et lapse arengule, heaolule ja turvalisusele annavad toe õpetajad ja sellest tulenevalt on äärmiselt oluline, et lasteaias töötaksid tugevad ja professionaalsed pedagoogid. Seega kui on toimunud personali ümberkorraldused, siis pole direktor kindlasti neid läbi viinud juhuslikult. Otsused, ka teinekord ebapopulaarsed, on lähtunud laste/lasteaia huvidest ja kokkuleppel töötajatega. Tugev juht peab julgema ka teha võib-olla kõigile mitte meeldivaid käike. Samas on direktor oma töötajate arengut toetanud, sest Tallinna Asunduse Lasteaiast on näiteks kolm pedagoogi lahkunud seetõttu, et nad on osutunud valituks mõne teise lasteaia direktori ametikohale.

    Õpetaja abide osas on aga tööjõu voolavus suur kõikides lasteasutustes, sest tunnistan, et sellel ametikohal makstav töötasu ei ole paraku motiveeriv.

    Nagu juba eespool välja toodud, viisime omalt poolt läbi rahuloluküsitluse ka lastevanematele ja analüüsime tulemusi ka rühmapõhiselt ning loodan anda tagasiside lasteaia hoolekogule hiljemalt detsembrikuu lõpuks. Küsitlusele on vastanud 100 vanemat ja seega loodame, et saame tulemusi analüüsides lasteaia juhtkonnale edastada asjalikke ja konstruktiivseid ettepanekuid lasteaiatöö parendamiseks.

    Lugupidamisega

    Anne Targem, Hariduskorralduse osakonna vanemspetsialist

    Tallinna Haridusamet

    Case closed!

  • Tore päev koos lastega

    Eile oli üks minu elu kõige paremaid päevi. Kõik päevad võiksid olla sellised! Ma pean õppima aega planeerima, et saaksime seda alatasa niimoodi veeta…

    Väikene roadtrip:

    1. Käisime Kuristu miniloomaaias
    2. Käisime Laitse rallipargis
    3. Külastasime Iloni Imedemaad Haapsalus
    4. Tegime toreda õhtusöögi Haapsalu Kuursaalis
    5. Külastasime isa hauaplatsi Nõval
    6. Käisime meres ujumas – meie pere nautis seda täielikus üksinduses
    7. Jõudsime tagasi koju. Tassisin lapsed tuppa voodisse ning vajusin samuti magama

     

    Kaarel-Vincent

    Penelope-Vincent

  • Munadepüha vemp

    Tegime Vincentiga väikese plaani, et oleks natukene nalja 🙂