Füüsilisest karistamisest

Mina usun, et vägivald kasvatab vägivalda ja nii lihtne see ongi. Olen saanud rihma, peksa, tutistamised olid naljaasi jne. Meid karistas selliselt ema, isa, vanaema ja ega meenugi väga, et keegi oleks teisiti karistanud. Erinevalt oma vendadest, kes usuvad, et nad said kerepeale asja eest, arvan mina, et nad lihtsalt ei suuda leppida sellega, et neid on väärkoheldud. Ma austan oma vanemaid, kuid see ei tähenda, et ma ei suudaks näha nende vigu. Minu isa on surnud. Mõni aeg peale Tema surma suhtusid kõik Temasse kui pühakusse. Ma saan aru, et surnutest halvasti rääkida pole ilus, kuid eelkõige tuleks säilitada reaalsustaju. Ta oli ülihea osades asjades, kuid isa rolli suutis Ta sulanduda hästi kahjuks vaid oma viimastel aastatel.

Mina isiklikult ei suuda mitte kuidagi leida põhjust, et kuidas võiks last füüsiliselt karistada. Missugune võiks olla Tema süütegu, et ei suudaks asja lahendada mõistlikult, säilitades eneseväärikuse? Mulle näib, et füüsiline karistus läheb käiku, kui lapsevanem ei pea oma lapsest lugu ning Temale aja pühendamise asemel tõstab hoopis Tema vastu käe. Ma lihtsalt tõesti ei suuda näha ühtegi vabandust lapse löömiseks või füüsiliseks karistamiseks. Mul isegi tekib tohutu viha sellise mõtte või arutelu juures. Usun, et see ongi ainuke asi, mida füüsiline karistamine on minule teinud. See on jätnud minusse kibestumuse ja viha. Ma ei saa väita, et oleksin halvem või parem inimene, kui mind oleks karistatud teisiti, kuid usun südamest, et oleksin õnnelikum. Minevik aegajalt ikka surub hinges.

Täiskasvanuna tagasivaates oma isa- ja emapoolse füüsilise karistamise õigustamine tuleneb ilmselt sellest, et vastasel juhul inimese “minapilt” satub ohtu. Inimene on ehitanud ennast just sellele vundamendile ning kui uus põhi või väärtustebaas tungib peale, siis me ei suuda aktsepeerida seda kartes et majake kukub kokku. Tegelikult ei kuku. Sisemine universum on nagu väliminegi. Sellel on piirid sama kaugel kui fantaasial 🙂

Loodan, et keegi minu mõttekäigu peale pahaseks ei saa ning mainin siia juurde veel ära, et ma kahjuks pole ekspert. Olen vaid inimene, kes räägib isiklikest kogemustest ning tunnetest ja meelsusest.