Minu tuju halvalt suunab ära suhtumine. Varem vihastasin kiiremini ja kergemalt, kuid viimased aastad olen mõistnud, et kõik negatiivsed emotsioonid toimuvad enda hinges ja peas. Teisi nendega ei paranda. Kui istud kuskil ja vihkad kedagi, siis Tema elu sellest ei muutu. Ta jätkab ikka oma teed. Enda aeg aga kulub koorma all vihale ja vihkamisele ning kogu sellele negatiivsele jamala. Mida saab teha? Halbu asju juhtub ning mingis osas tuleb need läbi elada. Kuid neid tuleb elada läbi nii, et need pigem langeksid, kui kasvaksid. Niisiis on minu vihavaenlaseks või minu vihkamise osaliseks keeruline saada kuna need emotsioonid on mul suunatud ükskõiksusele. Muidugi ei räägi ma situatsioonist, kus tänaval on kaklus ning ma suhtun ükskõikselt, sest situatsioon on negatiivne. Ei-ei, sinna tuleb ikka oma nina vahele pista, sest see on õige käitumine. Õige käitumine ja heade asjade tegemine aitavad kaasa positiivse suhtumise hoidmisel. Seepärast ei tasugi negatiivset (viha, vihkamine jne.) hoida hinges ning tasub teha omi asju. Teha tööd, teha head, suhelda heade inimestega (pole mõtet suhelda inimestega, kes Sulle ei meeldi või muudavad Sinu elutee raskeks). Ja veelgi lihtsam on elu siis, kui Sa tead, et proovid ise kõik asjad ära teha. Teistega arvestamine ning ootamine võib jällegi asjad keerulisemaks teha 🙂 . Siiski tuleb seda teha normaalsuse piires ning teiste usaldaminegi on soe ja hea osa. Ma ei suuda kogu filosoofiat ühte väiksesse lõiku panna ning iga-ühel meist on oma. Kuid usun, et siiski võiksid proovida seda taktikat. See võttis aega juurutada, kuid mulle tundus see õige!
Leave a Reply