Mis saab minu suurest perekonnast, kui ühel päeval jäävad ära vanaisade juubelid?

Mul on 2 venda ja 1 õde. Mul on ema poolt 3 onu ning isa poolt 1 tädi. Neil omakorda on hulganisti järeltulijaid. Võib vist öelda, et meil on suur suguvõsa. Siiski on lugu selline, et emapoolne suguvõsa saab kokku vanaisa Tõnu sünnipäeva puhul vaid kord 5 aasta jooksul ja isapoolne suguvõsa samuti vaid vanaisa Ferdinandi juubelitel. Minu ema on keeruline isegi enda juurde külla meelitada. Vennad-õed küll aeg-ajalt kohtuvad aga mitte nii sageli. Kui kohtutakse, siis 50% teemast on vaidlus, tüli, pinged, eneseõigustus ja muu seesugune jama.

Maria poolt on meil lähedastega kohtumisi sagedamini, kuid suuremad kokkutulekud, kus kõik 11 tegelast koos, toimuvad siiski enamasti jõulude või aasta-vahetuse paiku. Ma vist ei eksi palju, kui ütlen, et kogu Eesti ongi selline natukene lõhkine ning Eestis elavad inimesed on rohkem omaettehoidvad, sest meie ei ole kindlasti erand?

Selline pikk eel-lugu, kuid see kõik ärritab mind, kui ma näen perekonda, kus onud-tädid, tädi-tütred ja nende abikaasad või mis iganes pereliikmed, on soojalt tervitatud ning oodatud perekondlikele koosviibimistele iga paari nädala tagant. Selleks, et sellise mudeli olemasolu tunnistada, oleme lennanud teiselepoole maakera. Kas pole veider?

Kui mina vanemas eas peaksin kunagi vaatama oma järeltulevat põlve, siis tahaksin näha sugulasi suhtlemas teineteisega just nii, et iga pereliige tunneks ühtekuuuluvustunnet ning perekonna tuge ja jõudu oma selja taga. Praegu aga tundub mulle, et onu on vaid sõna mida lapsed kasutavad vanema meesterahva poole pöördumisel.

Inimesed, kes on jätnud minu hinge jälje, mida pere liikmed peaks jätma:

Oliveri ema – Mul oli kunagi üks väga hea sõber, nimeks Oliver. Elasin Oliveri juures mõned kuud. Oliveri ema tegi hommikusöögi valmis igaks hommikuks ning tundis huvi minu tegemiste vastu koolis. Samuti pakkus Ta mulle taskuraha, kui peaks vajadus olema. Ta oli tugeva iseloomuga naisterahvas ning suurepärane ema. Teismelisena ei osanud ma sõnu suunata õigesse kohta ning seega jätsin ma kahjuks Talle need soojad sõnad edastamata, kuid mikskipärast etteheitvalt ütlesin seda kõike oma emale.

Piiri-Helma – Väga sooja südamega inimene, kes lisaks oma perele suutis hoolt kanda ka Söödi talu jõmpsikate eest. Oma vennaga uitasime tihti sinna õuele piimasuppi norima. Isegi veel mõni aasta tagasi, kui käivitasime oma kõrtsi, siis öömaja ja toitu saime vanaema Helma juures Piiri talus.