Mis saab minu suurest perekonnast, kui ühel päeval jäävad ära vanaisade juubelid?

Mul on 2 venda ja 1 õde. Mul on ema poolt 3 onu ning isa poolt 1 tädi. Neil omakorda on hulganisti järeltulijaid. Võib vist öelda, et meil on suur suguvõsa. Siiski on lugu selline, et emapoolne suguvõsa saab kokku vanaisa Tõnu sünnipäeva puhul vaid kord 5 aasta jooksul ja isapoolne suguvõsa samuti vaid vanaisa Ferdinandi juubelitel. Minu ema on keeruline isegi enda juurde külla meelitada. Vennad-õed küll aeg-ajalt kohtuvad aga mitte nii sageli. Kui kohtutakse, siis 50% teemast on vaidlus, tüli, pinged, eneseõigustus ja muu seesugune jama.

Maria poolt on meil lähedastega kohtumisi sagedamini, kuid suuremad kokkutulekud, kus kõik 11 tegelast koos, toimuvad siiski enamasti jõulude või aasta-vahetuse paiku. Ma vist ei eksi palju, kui ütlen, et kogu Eesti ongi selline natukene lõhkine ning Eestis elavad inimesed on rohkem omaettehoidvad, sest meie ei ole kindlasti erand?

Selline pikk eel-lugu, kuid see kõik ärritab mind, kui ma näen perekonda, kus onud-tädid, tädi-tütred ja nende abikaasad või mis iganes pereliikmed, on soojalt tervitatud ning oodatud perekondlikele koosviibimistele iga paari nädala tagant. Selleks, et sellise mudeli olemasolu tunnistada, oleme lennanud teiselepoole maakera. Kas pole veider?

Kui mina vanemas eas peaksin kunagi vaatama oma järeltulevat põlve, siis tahaksin näha sugulasi suhtlemas teineteisega just nii, et iga pereliige tunneks ühtekuuuluvustunnet ning perekonna tuge ja jõudu oma selja taga. Praegu aga tundub mulle, et onu on vaid sõna mida lapsed kasutavad vanema meesterahva poole pöördumisel.

Inimesed, kes on jätnud minu hinge jälje, mida pere liikmed peaks jätma:

Oliveri ema – Mul oli kunagi üks väga hea sõber, nimeks Oliver. Elasin Oliveri juures mõned kuud. Oliveri ema tegi hommikusöögi valmis igaks hommikuks ning tundis huvi minu tegemiste vastu koolis. Samuti pakkus Ta mulle taskuraha, kui peaks vajadus olema. Ta oli tugeva iseloomuga naisterahvas ning suurepärane ema. Teismelisena ei osanud ma sõnu suunata õigesse kohta ning seega jätsin ma kahjuks Talle need soojad sõnad edastamata, kuid mikskipärast etteheitvalt ütlesin seda kõike oma emale.

Piiri-Helma – Väga sooja südamega inimene, kes lisaks oma perele suutis hoolt kanda ka Söödi talu jõmpsikate eest. Oma vennaga uitasime tihti sinna õuele piimasuppi norima. Isegi veel mõni aasta tagasi, kui käivitasime oma kõrtsi, siis öömaja ja toitu saime vanaema Helma juures Piiri talus.

Comments

3 responses to “Mis saab minu suurest perekonnast, kui ühel päeval jäävad ära vanaisade juubelid?”

  1. Anna Avatar
    Anna

    Kui nüüd päris aus olla siis selliseid perekondi kus hoitakse kokku ja aidatakse sugulasi on ka siinpool maakera 🙂 Lihtsalt enamasti jääb see kõik kaduma kuna ei olda ausad üksteisega ja tehakse suu lahti alles siis kui on suur häda, kuna eestlased on nii uhke rahvas, et ei palu abi ennem, kui on selge, et omapäi hakkama ei saada. Kohtun oma vendadega suhteliselt tihti viimasel ajal ja peaks mainima, et ei ole nääklemist ega paksu õhku meie vahel. Küll aga üks vendadest on toimunud vastavalt selle uhkuse skeemi järgi siis seega on pöördunud meie pere õnn väheke kiiva. Kui pidada kinni oma lubadustest ja anda teada vähemalt oma tegemistest isiklikult siis usun, et ka õnn ja abivalmidus ja ühtehoid tuleks tagasi ja oleks suurem ja tugevam kui kunagi varem.

  2. Liis Avatar
    Liis

    See on üks valus teema. Mina ei saa kutsuda kogu oma perekonda ühte ruumi, sest omavahel ei saada läbi. Kõik sünnipäevad, jõulud ja aastavahetus peab olema väga planeeritud ja alati saavad ühed rohkem tähelepanu, kui teised. Olen alati unistanud suurest pereüritusest, kus kõik kallid koos, aga see vist unistuseks jääbki!:(

  3. Tiina Avatar
    Tiina

    Minu arvates ei ole ka see perede kokkuhoidvus nii hull midagi, eks sõltubki konkreetsest perekonnast ja ei saa öelda, et Eestis see nii haruldane on. Hea küll, ei ole meil tavalised näiteks kreeklastele omased 20-pealised lõunasöögid, aga samas ei pea ma ka paslikuks, et isiklikke probleeme peab jagama kõigiga ja ega see 35. aastaseni ema juures elamine ka mingi väärtus ei ole 🙂
    Meie pere on muutunud just viimase aasta jooksul palju kokkuhoidvamaks ja seda mõneti tänu uuele põlvkonnale. Keskmiselt kord nädalas käime minu vanemate juures saunaõhtul või pühapäeval lõunat söömas. Loomulikult ei käi see kõigi 3-4 tädi-onuga, kuid lähiperekond on koos ja see on peamine.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *