Eellugu
Mina ja Roopi vaidleme distantsi üle Titiwangsa linnaosast Visheni ja Kristina koduni Bangsaris. Kui distants on oluliselt lühem minu pakutud 15-20 kilomeetrist, siis pakun et jooksen selle maa ühest kohast teiseni. Loomulikult on Roopil õigus ning distans on ca 9 km. Mina pean lubatud teekonna ette võtma.
Oluline mõista, kui pole Kuala Lumpuris käinud
Kuala Lumpur on tohutult jalakäijavaenulik linn. Siin puuduvad suures osas kõnniteed või kui need on, siis need on lagunenud ja koledad. Punktist A jõuda punkti B jõudmiseks kasutatakse ühistransporti või autot. Jah, isegi 500 meetri kaugusele poodi lähevad inimesed paljuski taksoga. See eelnev jutt ei käi muidugi parkide kohta, kuhu jalutajad ennast transpordivad mootorsõidukitega.
8:25
Lahkun Titiwangsast suunaga Bangsari poole. Lootus on, et teekonna läbimiseks kulub 1 tund. 5 minutit hiljem hargneb tee mitmeks kiirteeks ning õigele rajale pääsemiseks peab tegema väheke suurema ringi.
Tupiku märk kohalikele võõras
Olles kaldunud suuresti maanteedest eemale leian ma mõne hetke pärast põiktänava, mis loogiliselt viib mind maanteeni. Poole kilomeetri pärast avastan, et tegemist on tupiktänavaga ning pean tagasi pöörduma. Saan aru, et Kuala Lumpuris loevad ainult peatrassid. Niisiis otsustan kõrvalteedest loobuda. Orienteerumiseks kasutan eemal paistvaid Petronase kaksikuid ja teletorni. Mõni kilomeeter edasi ja olengi kiirteel. Kiirtee näitab, et olen õiges suunas ning Bangsar on kuskil otse ees.
Kõrged hooned paistavad
On pime ja liiklus vägagi aktiivne. Ohutuse mõttes otsustan minna vastassuunda, et tagant mulle keegi sisse ei sõidaks. Jooksen edasi. Teerajad hargnevad. Mõne aja pärast avastan, et kõrged hooned paistavad. Lootus on, et olen jõudmas KL Sentralisse. Kuna kaksiktornid ja kesklinn on silmapiirilt kadunud, siis kindel olla ei saa. Vahepeal olen jooksmisest loobunud ning hakanud tempokalt kõndima. Miks? Sest joostes tundus, et võin endale viga teha. Augud, prügi, oksad ja igasugu traate ja muud kola on teeääred täis. Jõudes suurtele hoonetele lähedamale saan aru, et tegemist pole tuttava kohaga.
Ristuvad kiirteed
Olen viaduktil ning minu all on kiirtee. Jalutan autodele vastuvoolu ja kalkuleerin peas, et kas jõuan vajadusel kiirtee barjäärile või sellest üle hüpata. Seekord läks õnneks ning sild on ületatud. Järgmiseks satun teele, mis viib üle veekogu. Veekogu paneb mõtlema pealkirjadele “Tourist eaten by Crocodiles” või “Nupsu.ee omanik teadmata kadunud” ning “Kehaosad leitud Kuala Lumpuri sooaladelt”. Mõne minuti pärast olen ka sellest kohast möödas. Viimaks jõuan viadukti juurde, kus otsustan hoopis alt läbi minna. Turnides mööda kanalisatsiooniservasid, kust kohati 3-4 meetrised mustad augud vastu irvitavad, liigun edasi paneelide vahele, mis meenutab maffiafilmidest kohti, kus inimesi likvideeritakse. Ühesõnaga fantaaserin igasugu võimalikel viisidel, mismoodi see õhtu lõppeda võiks.
Kus on Bangsar?
Üllataval kombel näen silti, mis ütleb, et kuskil läheduses on kaubaduskeskus. Mõnesaja meetri pärast leiangi üles elava tänava ja otsustan turvameestelt teed küsida. Turvamehed soovitavad võtta takso, sest jala Bangsarisse minna on “Dangerous”. Saan aru, et on ohtlik ja saan aru, et kaugel aga mind huvitab ainult suund. Minu üllatuseks viipab Ta käega hoopis imelikus suunas. Olen ilmselt kurvide ja kaardus teede tõttu kaotanud suuna. Selge. Liigun edasi ja avastan kilomeetri pärast veel ühe elava kohakese, kus inimesed teed ületavad. Lähenen hiina päritolu abielupaarile. Meesterahvas paneb kaugelt käed ette ja ütleb “No, no”. Saan aru, et olen punane, higine ja kole :-). Naisterahvas, vähekene leebem, otsutab mind kuulata, hoolimata sellest, et ingliskeelt ei mõista. Mõningase seletamise järel võtab naine taskust raha ja ütleb “Taxi”. Keeldun lahkest pakkumisest, sest missioon on ju pooleli. Ja teekond jätkub.
Kas siin elavad pantrid või sööb mu Malaisia tiiger ära?
Kell on juba palju ning mulle meenub lapsepõlvest üks seik, kus põgenesin isa eest. Tookord oli talv ja ma polnud Teda juba mitu kuud näinud. Kui isa lõpuks autoga mulle järele jõudis ja mulle käe ulatas, siis ma ei võtnud kinnast ära. Mõnikord olen oma jonniga liiga kaugele läinud ja see on üks nendest kahetsusväärsetest kordadest.
Olen sattunud rajale, mis on ca 2 meetrit lai. Paremal on põõsad ja võre, mis piirab maanteed ja vasakul on suur müür, mille taga ilmselt midagi põnevat. Kuna maju ei paista ja kõik on roheline, siis mõtlen, et kui mingi metsloom mind ründab, siis peaksin jooksma autoteele. Kujutlusvõime on nii elav, et juba tekib kurb tunne, et Malaisia tiiger mind tagaajades autoalla jäi. Lugupidavalt kummardan ta kohale ning kallistan lahkunud väärikat looma. OK! See oli fantaasia. Rada on pikk ning otsustan, et jooksen jälle pisut maad.
National Science Center
Vasakul mäe peal paistab kuppelhoone, mis vahetab värve. Väga X-files :-). Otsutan üles ronida ning lähemalt piiluda. Päris kihvt vaade. Liigun edasi. Väravatel avastasin sildi, et tegemist on National Science Centeriga.
Blair Which Project ehk tänavad Jalan Beringin ja Jalan Sentiabukti
Vesi on otsas ja janu on suur. Lõpuks ometi silt, mis näitab Bangsari peale. Jalutan edasi. Sisemas tunnen, et peaksin võtma suuna vasakule. Mõned minutid hiljem leian poe. Ostan vett ja küsin inimestelt, kus kaugel on Bangsar Village? Noormehed räägivad jällegi võimalusest takso võtta ning pakuvad, et tegemist on kuskil tunnikese või natuke pikema jalutuskäiguga. Võimalik, et kuskil 6 kilomeetrit on minna. Ja suunduda tuleb tagasi mööda viimati valitud teerada. Jõudes samale ristmikule, kust olin leidnud Bangsari sildi, leian sama sõnumi ka vastassuuna kohalt. Ümberringi on ilusad hooned ja autod. Hiir jookseb peitu. Linnud laulavad ja põõsastes sahiseb kahtlaselt. Jalutan, jalutan ja jalutan. Lõpuks olen jälle samas punktis tagasi. Ja veel nõmedam, et vahepeal olen jälle sattunud ka selle poe juurde.
Teiselpool telefoni on Maria ja aeg-ajalt Vishen ja Kristina, kes kõik üritavad selgitada välja, kuidas sellest nõiaringist pääseda. Vahepeal näen mingeid hulkuvaid koeri, kes minuga suhtlema tahaks tulla. Hüppan igaks juhuks üle trenaaži, et nendega kontakti vältida ja liigun vaikselt eemale.
Viimane sirge
Paar kilomeetrit ja olengi kodus. Otsustan viimase lõigu taas joosta. Surnud kass ja künklik kõnnitee panevad mõtlema, et autotee on vähemalt sile ja puhas. Seega jooksen hoopis sellel teel. Ja kuna jalad juba kisendavad, et ära meid enam piina, siis künklik kõnnitee on liig, mis liig.
1:36
Jõudsin koju. Käisin pesus ja hüppasin basseini. Ma ei tea, kas see teekond oligi nii valus, kui pingutus basseinist 100 sammu tuppa teha. Hirmuga mõtlen järgmisele päevale. Kujutan ette, et kogu teekond oli kokkuvõttes planeeritud 10st kilomeetrist ca 4 korda pikem.
Hommik
Jalad annavad väheke tunda, kuid enesetunne on siiski hea :-). Võimalik, et nädala pärast proovin läbida teekonna kiiremini. See sõltub muidugi Vishenist, sest üksi enam ei viitsi 🙂
Leave a Reply