Ma pole kaua jõudnud kirjutada oma blogisse mõtteid, mida suurema lugejaskonnaga jagada. Ma olen küll hulganisti loginud siia sisse ning kribanud midagi valmis, kuid siis jätnud selle avaldamata. Selleks on terve rida põhjusi alates keerulisest majanduslikust olukorrast kuni rasedusega seonduvate muremõteteni välja. Täna otsustasin ma oma tundeid teiega jagada.
Mure raseduse ja teistkordselt isaks saamisega
Alates hetkest, mil Maria lapseootusest mind teavitas, tekkis mu pea kohale suur murepilv. Ma küsisin endalt pidevalt, et kas suudan teist last armastada sama palju, kui armastan esimest? Ma kartsin, et minu muretsemine mõjutab ka läbi kõrgemate jõudude lapse tervist ning oma peas elasin pidevalt läbi võimalikke kurbi, masendavaid, õudsaid stsenaariume. Ma küll rääkisin sõpradele palju armastuse võimaliku puudumisega seotud muredest, kuid mitte kunagi sellest muust osast. Ka Maria ei kuulnud sellest sõnagi. Kui Penelope sünnitusmajas Maria kõhule asetati, siis sain aru, et kõik on korras. Meie tütre ja poja vahele pole võimalik tõmmata võrdusmärki, nad on erinevad isikud ning nende lugu kulgeb erinevalt. Minu armastus ühe vastu ei sea piire armastusele teise suunas. Ma isegi hakkasin uskuma armastusse esimesest silmapilgust. Loomulikult mitte klassikalises mõttes, kuid läbi oma maailmatõlgenduse vaadates. Mina usun, et armastus on ajas kasvav väärtus, kuid ma polnud kunagi juurelnud selle kübeme üle, kust see kasv võiks alata. Seekord selleks oli sisetunne, millele järgnes tõdemus, et mu tütar on ettearvamatu ja seega mul pole võimalik tema elu ette valmis mõelda. Ma ei saa muretseda selle üle, et kui palju jagub mul armastust, raha või mis iganes asju, sest see on mõttetu ja tänamatu töö. Mida ma võin teha on see, et arvestan nüüd suurema perega – täiusliku perega ning kogu muu lõbu käib sellega lihtsalt kaasas. Ja teate, mis on kõige vahvam? Arvestamine tuleb instinktiivselt.
Keerulised ajad
Olen teadlik, et valisin töö selle järgi, mida süda tahtis teha. Seega keerulised tööalased ajad tekitavad südamevalu ka isiklikul tasandil. Teisalt olen ma õppinud, et lõpmatuseni teiste huvide eest pole ka võimalik väljas olla, sest jagajale tõesti jäävad näpud. Näppudega on ka selline pull asi, et peale kõrvetadasaamist saadavad nad ajju edasi impulsi, mida seal analüüsitakse. Järeldusi tehes ollakse tihti targemad. Ma usun, et ma ei pea seletama lahti neid keerulisi aegu detailselt, sest see ei anna kellelegi midagi, kuid jagan natukene mõtteid tulevikust, millega flirdime.
Ma arvan, et Nupsu edu aluseks on unikaalne lahendus, hea turundus ning personal touch. Viimane tähendab, et asju on tehtud rohkem südamega, kui muudest huvidest lähtuvalt. Seni kuni ma Nupsut juhin, kavatsen seda just selliselt ka jätkata.
Majanduslik pool? Ma kavatsen paisata turule relva, millega me ennast ise konkurentide eest varem kaitsesime. Ma usun, et see on õige asi, mida teha. Mõned näevad selles konflikti, sest see võib mõnes mõttes minna vastuollu Nupsu huvidega, kuid mina seda nii ei näe. Ma usun, et tegemist on ideaalse äri-ideega. Kui ma seda ellu ei viiks, siis läheksin vastuollu õppetundidega, mida olen keerulistel aegadel õppinud. Ja mis veel tähtsam, see on seotud võimalusega Nupsu missiooni ja väärtushinnanguid propageerida. Need on alati Nupsul olnud teistest huvidest eespool.
Leave a Reply