Kinopostitus

Juhtus olema selline nädalavahetus, kus sattusin 3 korda kinno. Üks film oli totaalne pullikaka, teine tõsine macho-laks (ainus kord, kus seda väljendit täiesti heas mõttes kasutan) ja kolmas film oli Sandlerlikult südamlik.

The Sorcerer’s Apprentice – Võluri Õipoiss

Sellest filmist positiivselt jäi meelde vaid välgumuusika stseen, mida saatis One Republic – Secrets instrumentaalmix ning väga väikeses koguses näidatud Monica Bellucci lihtsalt seepärast, et ta on alati ilus.

Ülejäänud filmi hoidsin oma peast kinni ning lihtsalt ohkasin. Sellist jura tundus olevat lõpuni vaadata võimalik vaid siis, kui oled seda oma 5-aastase pojaga vaatama tulnud. Hiljem selguski, et tegemist oli lastefilmiga ning sellest tulenevalt meie näol natukene tobude suurte onudega, kes ei teadnud, mida vaatama lähevad. Võib-olla oli see teada ka varem, kuid kinnomineku tuju ei lasknud seda uskuda. 🙂

The Expendables – Palgasõdurid

Trailerit vaadates võttis näitlejate list ohhetama-ahhetama, kuid samas pani muretsema väheke ka. Stallone suutis kokku ajada kogu lapsepõlve, teismeea ning tänapäeva macho-staarid ning keerata kokku sellise meheroa, mida jagus kogu pooleteiseks tunniks mõnusaks järamiseks. Schwartz oli kohal ka mõnusa huumorisoone ning tüüpilise muigega. Parimaks kohaks oli ka Willise küsimus Stallone’le “What’s his fucking problem?”, kui lahkuvale Schwarzenegger’ile järele vaatasid ning mille peale Sly kostis “He wants to be the president.”

Kuigi rääkimise asemel tahaks kogu filmi lihtsalt uuesti vaadata, siis pean veel paar lemmikkohta välja tooma. Ma aga ei taha ka kogu filmi ümber jutustada ning seega panen siia märksõnad, mida filminäinud inimesed peaksid väga hästi mõistma.

Dolph Lundgren ja warning shot (algus)
Dolph ja insect
Kiriku dialoog
Dolph + Jet Li
Stallone + Austin
Statham ja stseen korvpalliväljakul
Ja loomulikult kogu film otsast-lõpuni

Grown Ups – Suured

Kui sina jagad minuga seisukohta, et “Click” ja “50 first dates” olid draamad, mitte komöödiad, siis saad ka aru väljendist, mida tähendab Sandlerlikult südamlik. Seekord oli tegemist perefilmiga, mis minu erakordselt mõnusalt muhelema, naerma, rõõmu ja kurbust tundma pani. Mina, kes väga suur sopsusõber pole kunagi olnud, hakkasin kohe kinos tundma tõsist soovi, minna oma pojaga korviplatsile palli mängima. Lapse arengul loovaks-soojaks-targaks inimeseks mängib loodus ja lihtsus suurt rolli. Tänapäeva playstationi generatsioon võiks proovida hoopis lutsu visata. Viimane ka ütleb selgelt ära, mislaadi film see on. Seda filmi soovitan küll vaadata.

Kui filmi vaatate ja teile alguses tundub, et Sandleril on 2 poega ja hiljem üks, siis ilmselt läks üks väike näitleja vahepeal filmis kaduma 🙂