Olen samuti koerainimene. Jah, ka mina lasen koeral vabalt vahepeal ringi joosta. No mõnikord isegi palju. Samas panen ma oma koera alati istuma, kui möödub võõras või saadan oma koera ringiga mööda, et vastutulija vastu austust üles näidata ning teda mitte hirmutada.
Lugu
Kuna autol sidur ei tööta, siis pean lapsele järele minema lasteaeda jala. Pikk teekond aga koeraga mõnus jalutada. Lasteaed on Lasnamäel. Vastu tulevad kaks tädi. Mõlemal suuremad koerad, kui minu paks. Tädide selja taga lasteaed paistab. Kuid seejärel tekib ärev moment, sest kumbki ei suvatse oma koeri eemale kutsuda. “Sa ei pea siit tulema!” ütleb üks. Ma mõtlen endamisi, et kuhu ma siis minema peaksin!? Ronima kuskilt ümber kelgumäe, seejärel suunduma ümber parkla ja 9-kordse maja ning noppima oma lapse lasteaiast üles 20 minutit veel hiljem? “Ma ikka pean siit minema küll, sest mu lapse lasteaed on otse teie selja taga” ütlen ma. Kuna ma olen riides nagu jorss, siis minu vabandus on häiriv ja minu nahhaalsus ärritav. Koera nad loomulikult kinni ei pane ning me peame ennast kõik ühele kitsale teerajale ära mahutama. Mingi lõrisev impe ilmub minu koera selja taha ja seejärel ärritub Dingo ning laseb endast välja väikese vihapurske “Auh-auh jne.”. Tädid uurivad kas mu koeral on jooksuaeg ning kui jooksuaeg ei ole, siis on väike rüselus teretulnud. Eriti tuus irve näol kõnnivad tädid rahulikult edasi. Kuna nende koer otsustas viimasel hetkel siiski mitte kaklema hakata, siis sedasi jäigi.
Mõte
Kas nii ongi, et keegi ei oska enam soliidseks jääda? Kas lakkamatu jorsside ja narkaritega vaidlemine on tädidel tinginud sellise vastikult arrogantse hoiaku? Kuna paks ei ole papist poiss ja minu jalg on varem juba sellistest situatsioonides olnud, siis ilmselt olukorra ärritavast verevalamiseks muutumise korra oleks tädide ülbe hoiak sekunditega kokku varisenud. Aga minul oleks hiljem jälle teistpidi paha tunne olnud.
Leave a Reply