Laupäev, 26. mai 2012 jääb üheks selliseks päevaks, mis kindlasti ei unune ning millele mõeldes võib hulk ilusaid mälestusi ja ülevaid tundeid ikka ja jälle ellu äratada.
Tiina ja Paap
Tegemist on väga-väga heade sõpradega, kelle pealt on võimalik õppida ning kes on toeks nii heas kui halvas. Nii palju romantikat ja armastust, kui on nende vahel, võiks olla meie kõigi elus.
Mul on kahju, et pulmas ei tekkinud momenti, kus oleks saanud hingelt mõned mõtted ära öelda või kõnet pidada. Marial on aga hoopis kindlasti heameel, et üks potentsiaalne piinlik kõne, mis oleks võinud kentslikult välja kukkuda, seekord ära jäi. Igatahes südames oli mul hea tunne ja seda oleksingi tahtnud öelda.
Kokku-lahku-kokku-lahku-kokku
Nad on kaua juba koos elanud aga vahepeale on sattunud ka lahusolekuid. Siinkohal avalikustan ühe saladuse (lihtsalt kuna nii ilusaid saladusi ei tohi hoida) ning ütlen välja esmase lahkumineku põhjuse. Paap oli noor ning väga armunud. Nii armunud, et kui oleks Tiinaga veel kauem koos olnud, siis oleks kohe ära kosinud. Jah, see oligi lahkumineku põhjus :-). Muu polegi oluline. Lõpuks elu viis ikkagi asjad sinna rajale, kus nad minema pidid ning nüüd ongi see kooselu saatuse tahtel lõpuks sõlmitud.
Pikk kõne versus lühike kõne
See postitus on vist eelkõige tehtud seetõttu, et pulmas kõnet pidada ei õnnestunud. Südamel on aga asjad alles ning kuidagi peab need välja ütlema. Kuigi tahaksin olla Paabule omaselt konkreetne, siis juhtub mõneti nagu Tiinalgi, et juttu jätkub kauemaks. Niisiis kohati proovin oma teksti Paabulikult lühemaks lõigata nagu ta seda tihti Tiinal teeb, kes põnevat juttu hakkab rääkima ning sellele alati eelloo lisab ning kui seda eellugu jutustab, siis veel mõne sissejuhatuse lisaks leiab ning ühel hetkel jutulõnga arutades unustab alguse ära (võimalik, et ka ei unusta aga lihtsalt suur tõenäosus on 🙂 ) kuniks Paap teda “korrale kutsub” ning palub ühe-kahe lausega taas pointini jõudu. Igatahes on see meie ühiste veiniõhtute õdus rutiin ning hetkel lendlen oma mõtetega pika ja lühikese kõne vahel…
Tulevik
Kuna Paap on keskmisest Eestlasest julgem, siis ta otsustas ühel päeval minna poole väiksema palgaga ametipostile (Eesti sõjavägi). Ametipostile, mida ihaldas tema hing ja süda. Ja tegelikult sobib talle see teekond imehästi ning peaks olema inspiratsiooniks kõigile, kes vihuvad kuskil tööd teha, mille vastu aga tegijal endal igasugune kirg puudub. Paabu puhul hindan ma kõige rohkem ausust ja heatahtlikkust. Kui selliseid inimesi nagu Paap oleks rohkem, siis oleksin mina patrioot nr.1. Ma näen Paabu kõrge lennu takistusena ainult üht võimalust ja see on hulk ebaausaid ametnikke ja asjapulki, kes siiruses näevad ohtu oma sahker-mahkerile. Aga loodetavasti on see ainult minu luulu ja hirm ning ühel heal päeval on Paap seal, kuhu ta kuulub.
Tiina on õnneks väga paindlik ning stuudios konutamisest sobib talle rohkem pildistamine looduses ja igasugustes huvitavates paikades. Temal on seda tõelise fotograafi silma, mida on vähestel siin maailmas. Kuid hoolimata sellest pole ilmselt fotograafiks olemine Tiina prioriteet nr.1 ning vajadus karjääriredelil üles ronida ning end pushida ei saa kunagi ohuks nende suhtele. Pigem näen, et Tiina naudib elu puhtalt selle varjul, kui tema värske abikaasa seda teeb ning on toeks ühise liidu õnnevalemi sepistamisel. Tiina tasakaalustab mõnusalt Paabu “joonlaualikkust” (ei tea, kas selline sõna on olemas…) ning tänu sellele kasvavad ühel heal päeval seal peres kindlasti väga toredad ja vahvad lapsed. Tiina on väga chill ja tänu temale võiks vist nimetada neid koos nüüd perekond Chillako’ks 🙂
…Et nende legend oleks eeskujuks ka järeltulevatele põlvedele!!!
Leave a Reply