Sõitsin trammiga, milles oli kari lapsi. Võimatu oli öelda, kus või kes oli kellegi ema või isa. Ühel hetkel oli juba mingi imik mul süles, keda polnud kuhugile ulatada ning kogu see situatsioon oli suhteliselt veider kuni muutus täiesti absurdseks. Trammijuht otsustas teha peatuse ning lipata U-19 jalkamatši vaatama. Lubas 20 minutiga ära käia. Kuna kõik oli juba niigi segane, siis väga pikalt sellel imelikul käigul mu mõte ei peatunudki, kui nüüd täitsa aus olla.
Varsti aga tuli ehmatus. Tramm hakkas edasi veerema, kuigi juht polnud veel naasnud. Andsin beebi oma käest kellegile edasi ning ronisin liikuva trammi uksest välja, et sealtkaudu juhikabiinini jõuda. Hoog järjest kasvas ning teel liikus inimesi ja autosid, kes kõik võinuks viga saada. Ohus olid ka kõik inimesed ja lapsed, kes olid trammis sees. Kuigi käigukast oli igati võõras ja keeruline, siis sidur, pidur ja gaas olid nagu tavalisel sõiduautol. Pressisin jõuga pidurit ning üritasin käiku välja rebida. Tramm seiskus pika punnimise peale ning õnneks keegi viga ei saanud. Mõne aja pärast saabus ka trammijuht ning keegi väga pahane polnudki. Mõtlesin, et räägin sõber Priiduga, kes iseenesest oleks võinud uudist kajastada, kuid samas võis see juhtum ka üheks vahvaks seikluseks jääda ning niisama omavahel teadmiseks.
Kõik oli nii imelik, et vähekene loogiliseks muutus alles hetkel, mil Maria helistas mulle, kuid unesegaselt lubasin hiljem tagasi helistada. Ja ka see tõi vähekene selgemat pilti, kui märkasin et Priit on juba lahkunud. Eks hiline saunaõhtu ja paar õlle olid minu meeled vähe sassi ajanud. Jah, see oli üks järjekordsetest unenägudest, kus reaalsus ja fantaasia on nii realistlikult seotud, et toibumiseks ja tõeliste sündmuste eristamiseks kujutelmast läheb ikka veel päris mitu head tundi.
Leave a Reply