Mu isa ütles ikka tihti, et tal ei ole sõpru. Kui mina ükskord sama väitsin, siis peatas ta mu ning lausus “Sinul on veel selline vanus, kus sul on palju sõpru!”.
Sellest hetkest on aeg liikunud vahepeal pool elu edasi. Mingi hetk tundus sõpradering väga selge. Seejärel tuli periood, kus hakkas selguma vähe tõelisem sõpruskond. Sealt veel ajas edasi filosofeerisin, et sõber on hoopiski mitte isik, vaid käitumismall. Ja eks ta tegelikult olegi üks suhteliselt abstraktne asi nagu armastuski. Seega usun ja arvan, et minu üks ja ainus ning kõige parem sõber on mu elukaaslane Maria.
Kuid sõbrad, kui laiem ring ning piir tuttava ja sõbra vahel?
Sõpradega on ikka selline lugu, et nad on sulle lähedasemad ning väga sarnaselt perega võivad musta stsenaariumi korral tülid minna väga valusaks. Tuttavaga tülli minnes võib halvimal juhul viga saada nina aga pere- ja sõpruskonnatülides puruneb süda. Südamevalu ja armid aga ei kao, nende osakaal lihtsalt kahvatub ajas. Seega sõbraga, kes ei käitu nagu sõber, ei pruugi olla terve lävida. Inimesi on palju ning tähelepanu võiks saada ikka ainult head. Ka perekonnaga lävimine või murtud peresuhete parandamine võib mõnikord mitte väärida pingutusi. Kõige paremini märgivad viimast alandamine, ahistamine, vägivald (ka vaimne) ja muud taolised aktid. Ja kuna sõbrad ja pere on sulle lähedased, siis on nendele teada ka see, mis sulle haiget teeb. See on relv, mida tihti kasutatakse. Kuskil ajakirjas just üks psühholoog äsja kirjutas sellest päris kenasti.
Ja veel üks oluline aspekt
Kui hea sõber oled sa ise teistele? Oled sa abivalmis ning kuulad teiste muret ja aitad? Või oled sa olemas ainult headel aegadel? Kui sõber eksib, siis kas ütled talle seda või lased edasi ekselda? Kas solvad või haavad sõnadega, kurjustad ja pahandad või suhtled mingil muul viisil ebameeldivalt, kuigi saaks positiivsel toonil ja toetaval tämbril ehk paremini? Kas arvestad teistega?
Kui sa ise pole teiste vastu hea, siis kuidas saakski vastupidi? Ära nüüd peaga vastu seina kuku põrutama. Nagu eelpool mainisin, siis tasuks tõsiselt kaaluda, milliste suhete nimel tasub panna mängu kõik.
Mis minusse puutub, siis osaliselt ma veel vist nagu otsiks, teisalt tunnen ennast juba vahest nagu oma isa. Aga kõige olulisemaks pean, et järeltulev põlvkond leiaks endas üles need väärtused ning et nad oleks ümbritsetud turvalistest ja tugevatest sõprus- ja peresuhetest. Olgu siis sõber isik või käitumismall, pereliige või kasvõi lind-loom, taim või misiganes asi. Kõik negatiivne tuleb panna ajas kahvatuma ning otseses mõttes suurelt elada kõigest kurjast üle.
Kas sõprus on nooruse joovastus või ajas kasvav väärtus?
Leave a Reply