Jalutuskäik

Olin lastega omapead ning otsustasin väikese jalutuskäigu teha (Vince jäi koju). Nimelt oli Maria unustanud bussijaamas kioskisse enne pikamaareisile (Tartu) ostetud ajakirjad. Mõtlesin, et valmistan talle heameelt ja toon need ära. Hea põhjus ilusa ilmaga välja minna. Piritalt liikusin Tallinna Autobussijaama ning see teekond ja päevake osutus ootamatult väga meeldejäävaks.

Sissejuhatus

Kõmpisime siis Piritalt bussijaama ning seal teemat tõstatades ajakirjade unustamise seika ühelegi müügitädile ei meenunud. Ju siis oli keegi teine need kaasa haaranud või tädid juba oma kotti pistnud.

Teekonnast

Hetk nr.1

Vahepeal ründas Dinxterit ka üks hundikoer, kes minema sai kupatatud. Lihtsalt kargas ootamatult Dingole selga. Dingo oli rihma otsas ja palavaga oli lihtsalt keskendunud vastutulevate võimalike varjualuste poole suundumisele.

Hetk nr. 2

Võtsime bussi nr.17 bussijaamast ning Sütiste teel kargasime maha (Mina, Dingo ja Lopa ehk see tiim, kes teele läks) ja sealt jalutasime tagasi koju.

Hetk nr.3

Vahepeal peatusime macdonaldsis ja sõime burksi ja pissisime Sipelgapesa elamurajoonis sõna-otseses mõttes sipelga pessa. Loomulikult mitte planeeritult, vaid seda märkasin alles kui sipelgad mööda mind üles ronisid ja ma Lopat “ametis” hoidsin.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma üldse rääkida. Meelde kõige eredamalt jäi hoopis miski muu. Ehk hetk nr. 4 ning kari vaimult vaeseid

Oodates bussi, mis meie seiklust jätkuteele viiks, oli meie ümber hulganisti inimesi. Inimesi, kes bussi saabudes meist ees sisse ronisid ja oma igapäeva elu elasid. See oli nõme ja lapsevankrile üldse mitte sõbralik buss. See kus trepi keskel on käsipuu ning millest käruga ülesronimine on täielik “pain in the ass” ja seda enam, kui sul ühel käel on koer rihma otsas. Kes siis aitasid? Kõik need nö. ilusad inimesed, kehalt terved ja tugevad lihtsalt passisid ja hajusid oma kohale ning ei liigutanud lillegi. Proovisin igasuguseid abituid ja lolle nägusid ja ka kõval häälel end väljendada ja öelda “Kas keegi aitaks mind?” ning ainuke inimene, kes mulle abistava käe ulatas oli invaliid. Jah! Jalad tudisesid all ja olid kõverad, inimene lonkas ja värises üle keha ning püsis püsti jalutuskepi toel. Ja ta tuli tudisedes paar sammu, kükitas ja võttis oma vaba käega vanrki esimesest otsast kinni ning me tõstsime Lopa koos bussi. Kogu see tervete kehadega, kuid vaimult vaesete vastik hall matsikari lihtsalt passis oma tuimade pilkudega. Usun, et nad on kõik toredad ja väärtuslikud inimesed (sest nii on poliitiliselt korrektne), kuid samas täiesti tuim ja hall zombie-mass. Kui buss liikuma hakkas ja meie pilgud abivalmis kodanikuga taas kohtusid, siis tänasin teda veelkord ning tõstsin suurelt üles oma pöidla ning kiitsin teda täiest südamest pilgu, žestide ning oma tunnetega.