Kõige ilusamad mälestused võivad olla sellised igapäevased soojad asjad, mis võivad mälusoppides lõpuks tuhmuda. Niisiis märgin mõned neist ilusatest hetkedest üles.
Lapsed on nii armsad, kui nad magavad
Mõni õhtu käib siin hull tramburai. Maa müdiseb ja kostub kilkeid, karjeid, naeru, nuttu ja ülemeelikus on laes. Keegi sõna ei kuula aja maha ei rahune, magama ei lähe jne. Ja siis mõni tund hiljem on rahu majas ning taas on võimalik kuulata oma mõtteid. Ja ma mõtlen, et lastega on meil vedanud. Jah, nad on täiesti hullud aga nad on meie hullud.
Ühel õhtul, kui Maria Lopa magama pani, siis ta hiilis toast välja (seda ikka esineb) omaette olemise aega näppama. Aga Lopster-Nopster ärkas üles ning siis läksin ise tema juurde. Võttis natuke aega ja sain minagi minema hiilitud. Ja siis kolmandat korda Lopa enam ennast lollitada ei lasknud. Marssis väga selge sammuga, natukene tige nägu peas, toast välja ning otsejoones venna toa poole. Ja läkski venna kaissu. Vähemalt üks kindel inimene, kes minema ei hiili.
Aga tegelikult on ka ühe korra venna minema hiilinud. See oli päev, mil pidime ise korra ära käima ning jätsime venna oma väikest õde hetkeks vaatama. Nad suundusid lõunaunne meie voodisse ning kuigi ma seda ei uskunud võimalik olevat, siis venna oligi oma pisikese õe kenasti magama pannud. See oli küll väga vahva. Mina ju võitlesin Vincentiga ikka päris võimselt omal ajal ning lõpuks pidin ikkagi Mariat paluma, et laps lõunaunne jääks. Lopster on selle võrra lihtsam tegelinski, et talle sobib nii emme, issi kui ka venna kaisus uinuda.
Lopa ütleb “aa…”
Kui Lopale midagi selgitada või uut öelda, siis ta vastab väga mitmel erineval moel “aa…”, “aaaaaaa…”, “aaaa..” või mingil veelgi erineval toonil. Sama oli mingi aeg tagasi ka tema “Jah” sõnaga.
Tema verbaalsed võimed on avalduma hakanud alles nüüd. Vincent hakkas rääkima 1-aastaselt, kuid Lopa on 2,5 aastat vana. Kui Vincenti sõnavara arenes ajal, mil ta arendas ka oma sõnavara, siis Lopa puhul on see hoopis teisiti. Tal on sõnavara juba suur ja lai, kuid nüüd jõulude ajal hakkas ta seda ka kõnes kasutama. Näiteks on väga kiirelt saanud selgeks “Venna ajab lollo juttu” või “Kus hunte käis?”.
Penelope juuksed
Lopal ei ole kõige paksemad juuksed ega ka kõige pikemad. Samas on neid näha, kui ta liumäest alla laseb ja tekib väikene elekter. Ja kuigi ma pole suur Sinead O’Connori fänn, siis peab mainima et Lopa on ka selle tädi soenguga kõige ilusam tüdruk maamuna peal.
Ja kui rääkida tema välimusest, siis meenutab ta tohutult vanaema Irenet. Vähemalt meile Mariaga tundub nii. Lopale seega on nimi väga sobivalt pandud. Ja kui rääkida vanaemast, siis saab ka vanaisast rääkida. Lopa on väga abivalmis. Vanaisa oli suvel päris pikalt meil külas ja siis hommikuti aitas Lopster tal susse jalga panna ja rohukarbist vajalikke tablette leida. Penelope aitas tal samme seada ning prille otsida, tekki peale panna ning uksi sulgeda. Lihtsalt uskumatu ühe nii pisikese piiga kohta. Aga selline ta meil on. Hästi hoolitsev ning vanainimesi ei pelga.
Ja ka Dingo on hakanud harjuma
Lopa kutsub Dingot “Lopa auh” või “Beebi”. Mõnikord ka “Tita”. Kui varem Dingo pidevalt põgenes, et lapsed talle pai ei teeks, siis nüüd Lopa õrna käe eest ta ära ei jookse. Lopa on väga rahulik ning teeb talle õrnalt pai. Ei trügi ise lähedale. Kui Dingo ära läheb, siis ei lähe talle järgi. Ta on kannatlik ja rahulik Dingoga. Loomulikult jagab ta lahkelt kõike head kraami, mis ta ise sööb ka paksule. Need on hetked, kui meie paksu võiks iga lapse juures olla. Dingo kugistaks vist kõik alla, mida leida on.
Leave a Reply