Perevestlus koolis

Täna (vaadates kelle võib öelda ka eile) oli täitsa huvitav päev. Käisime poja klassijuhatajaga vestlemas ja mõtteid vahetamas. Arutasime Vincenti heade omaduste üle ja ka samas klassitundi segavate faktorite teemal. Poja tunneb, et kui on mingi situatsioon, kuhu nali ära mahub, siis tuleb seda kasutada.

Näiteks oli käinud keegi esinemas ja kõne jõudis kohani, milles öeldi “…seistes siin oma jumalate ees…”, siis avastas esimeses reas istuv Vince võimaluse oma one-liner’iga säramiseks ning teatas “Mina ei ole jumal!?”. Sellele järgnes loomulikult kohmetus esineja poolt ja õpetajal tekkis kerge segadus. Paljud aga ei jõudnud naljale pihta saada ja seega läks asi sujuvalt sel korral edasi.

Selliseid juhtumeid aga on igas päevas ning nende vaoshoidmiseks lubas õpetaja minutikese pojale tunni lõpust. Saab siis ehk oma esinemisvajaduse ja naljatuju rahuldatud.

Vincent põhjendas ka oma tahtmatust koolikorrale alluda. Talle nimelt ei meeldi reeglid. Ka kehalises kasvatuses ei meeldi tunni alguses võimelda ja siis teha just neid asju, mis õpetaja välja pakub. Kui see loomuliult pole juhuslikult see, mida tema teha tahaks. Samal põhjusel ta loobus ka jalgpalli trennist, sest seal ei olnudki mängu nii palju. Tegema pidi ka muid harjutusi.

Minule meenus selle vestluse käigus mu kunagine kirjand “Ma vihkan rangeid reegleid”, mille tulemusel pöördusin tolleaegse õpetajaga tülli ning lõpuks lahkusin koolist. Kuigi ma kodus sellist reeglite allumist ei propageeri, siis ilmselt suhtumisest lõikab see läbi ning poja on selle omandanud. Või on ta korjanud selle mingil muul viisil üles?

Ma tean, et see ei kõla kõige paremini aga minu filosoofia on selline: Reeglid on selleks, et ma teaksin kuidas teised liiguvad ja toimetavad. Kui kõik järgivad reegleid, siis on minul turvaline sellega arvestada ning nende reeglite vahel laveerida. Seda nii liikluses kui ka kõiges muus.

Juba selle mõtte avaldamise pärast tuleks see postitus ilmselt privaatseks jätta 🙂

Aga üldiselt oli tore. Ma olen Vincenti üle uhke. Mulle meeldib ta kool ja tema õpetaja. Mulle meeldib ka see, et Vincent on kenasti kõigile juba teada. Mitte, et ta heaga oleks silma hakanud aga oma liikumistega. Nimelt juba õpetajale tullakse ütlema “Sinu blondi poissi me teame. Teda ikka märgatakse tormamas siin ja seal…” 🙂