Elatsiabiskeemist

Seda postitust kirjutama asudes mõtlesin oma lähiringkonnas toimunu peale ning kas tuua see lugu lugejate ette olukorra ilmestamiseks, kuid otsustasin selle hetkel siiski sinnapaika jätta. Kirjutasin selle endale küll pikalt ja põhjalikult lahti, kuid selle avaldamisest ei võidaks hetkel vist reaalselt mitte keegi. Teame juba kõik niigi, et iga elatisnõude taga on keerulised suhted ja olukorrad. Ja kuigi on levinud arvamus, et igal vaidlusel on kaks poolt, siis siin on ka kolmas. Ning kuigi vanemad peavad ennast sageli suurteks kannatajateks, siis tegelikkuses on kõige suurem kannataja kõige keskmes olev laps. Ja seepärast ongi õige, et riiklikul tasandil lõpuks sekkutakse ja luuakse elatisabiskeem.

“Miks mina, korralik pereinimene, maksan kinni rongavanemate võlad?”

Olen kuulnud väiteid, et elatisabiskeem on justkui midagi sellist, mis paneb korraliku lapsevanema ja kodaniku maksma kinni rongaisade kohustusi. Võin teile kinnitada, et see on väärarusaam.

Esiteks, elatisabiskeem ei võta kellegi kohustust üle ega ära. Kohustus säilib ja kuulub täitmisele. Riik lihtsalt garanteerib lapsele rahade õigeaegse laekumise, et laps ei peaks kannatama puudust ja seejärel nõuab võlgnikult omakorda selle garantii korras väljamakstud summa tagasi.

Tõepoolest võib riik mingis ulatuses nõudeid korstnasse kirjutada ja see osa osa tuleb maksumaksja taskust. Need taskud ei kuulu vaid peredele, kus lapsega elavad koos nii ema kui ka isaga. Eestis on iga neljas leibkond üksikvanemaga leibkond. Väga paljud üksikvanematest on samuti korralikud ja kohusetundlikud kodanikud ning maksumaksjad. See pisku, mis läheb suures plaanis elatisabiskeemi ülalpidamiseks, on seega maksude näol üksikvanemate taskust auga kogutud. Me aga ei kuule ju üksikvanemaid kisamas, et miks nemad maksavad kinni teiste arstiabi jne. Seega, olgem samuti mõistlikud!

Kusjuures, siinkohal oleks paslik mainida, et erinevad uuringud on näidanud, et just üksinda last kasvatav vanem suudab oma aega planeerida ja töid teostada kõige effektiivsemalt. Neil lihtsalt ei ole võimalusi ega valikuid teisiti teha. Seega ei ole väitel, et korralik pereinimene justkui maksaks kinni rongaisade võlad, mitte mingisugust loogikat. Jah, see tuleb maksumaksjatelt tervikuna, kuid tervikust osa moodustavad ka üksikvanemad. Seega selle loogika järgi võttes selgub, et üksikvanemad ise maksavad elatisabivõlgnike võlad kinni – oma maksude kaudu siis.

10 aastat liiga hilja

Elatisabiskeemi lahendust ja ideed on pikalt edasi-tagasi põrgatatud. Kuigi selle jõustumist oleks võinud oodata juba pea 10 aastat tagasi, siis seda ei suudetud ära teha. Võib-olla oli veel mõni aeg tagasi võimukoridorides liigselt levinud rongaisade mentaliteet. Meie riik ja inimesed on aga õnneks päris kiirelt ja kõvasti arenenud ning nüüd mõistetakse ka selle lahenduse olulisust. Toetajaid sellele lahendusele on igas erakonnas. Nägime seda ju ka valimiste eel Riigikogu hääletusel.

Riigikogu otsus vs praegune lahendus

Siinkohal pean ma tunnistama, et ma ei mõista täpselt Riigikogu tööd. Ma usun, et ma ei ole ainus. Seal võetakse vastu seaduseid, kuid nende jõustumisega on küsitavusi. Rakendusaktid puuduvad või on mingi muu takistus. See arutelu oli avalikkuse ees seoses kooseluseadusega ning tegelikult juhtus sama ka elatisabifondi (elatisabiskeemi idee varasem nimi) loomisega, kus võeti vastu otsus, et pool miinimumpalgast tagab riik. Kuna lahendust ei loodud ja rakendusakte ei tehtud, siis see päriselt ei jõustunud. Mida me aga nägime, oli poliitiline tahe ja valmisolek see ellu viia. Niisiis peale valimisi leppis koalitsioon kokku 100€ per laps ja see loodetavasti ka nüüd 2017 aasta jaanuarist alates jõustub.

Kas toetada seda ideed või seista vastu ja suruda läbi “veelgi kasulikum lahendus”?

Ma usun, et meie ühing ei saa lubada riskida elatisabiskeemi jõustumise võimaliku edasilükkumisega. Parem on see käivitada kohe esimesel võimalusel ja siis ajaga seda vajadusel lihvida ning selle juures vastavaid parendusi teha. Näiteks oleme pakkunud välja idee, et kui riik on näinud ette vahendeid selle tarvis 7,2 miljonit eurot, siis lastele garanteeritavat summat võiks tulevikus näiteks suurendada tagasilaekuvate maksete arvelt. Ilmselt 100€ ei püsi kaua samas väärtuses, kui vaadata miinimupalga tõusu ja üldist elu kallinemist tervikuna. Aga parem varblane peos, kui tuvi katusel. Tean, et see raha muudaks väga paljude inimeste elusid ja parendaks laste võimalusi ning heaolu. Ja tooks rohkelt kergendust sinna, kus lapsega kooselav vanem on teinud kõik seadusest tuleneva, kuid lapsele lahus elavalt vanemalt sentigi siiski ei laeku.

Ja kindlasti on see oluline signaal nendele naistel, kes kannatavad hirmu ja koduvägivalla all ning usuvad, et see on laste nimel vajalik. Kui riik garanteerib elatise laekumise, siis ohvritel on turvalisem tunne ebaturvalisest suhtest lahkuda.  See on nii tõsine teema, et selle käsitlemiseks tuleb teha eraldiseisev kirjutis.

Mulle meenub siin Bransoni dokumentaalsaade “The Rebel Billionaire”, kus saate võitjale pakuti finaalis valikut, kas näppude vahele pistetud tšekk miljoni dollariga või võimalus võita midagi veel suuremat. See “midagi” oleks olnud õppetund elust ehk et rahaga nii kergekäeliselt ei riskeerita ja jätnud ta ilma sellest tšekist. Saates osalenud noormees tegi õnneks õige valiku. Liiga paljud olid temasse uskunud ja just nende inimeste nimel ta langetas otsuse minna edasi kindla pakkumisega.

Siinkohal on nii meie ühingul, poliitikutel, ametnikel kui ka kõikidel teistel asjaosalistel oluline meeles pidada, et omavaheline kemplus ja selle palli pikem venitamine ja veeretamine, toimub kellegi kannatuste arvelt. Me oleme samasuguse valiku ees. Küsimus on, et kas me tahame teha midagi ära või hiljem lihtsalt jälle hästi targad välja paista?

Me tunnustame Sotsiaalministeeriumit tehtud töö eest ning hoiame pöidlad pihus, et 2017 aastast alates tuhandete Eesti laste elu paremaks muutuks. Teeme üheskoos selle elatisabiskeemi lõpuks ära!