Liiga isiklikult

Täna olen kodus. Haige. Siiski on mul käes arvuti ning ees on Nupsu lehekülg. Keegi kaotas ligipääsu Nupsusse. “Kas mu konto on kustunud” küsib Ta. Jah, Te olete oma konto kustutanud annan Talle minu poolt saadetud e-maili vahendusel teada ning pakun ka kasutajakonto taastamist. Nimelt on Nupsus selline asi, et andmed säilivad veel mõni aeg peale kustutamist ning kui inimene mõtleb ümber ning soovib meie keskkonda kasutama naasta, siis taastame Tema konto. 

Ja kui juba surfasin mööda kustutatute tabeleid meie andmebaasis, siis trehvasin ka ühte tuttavat nime. See kasutaja on minule tuttav vaid seepärast, et Ta kenasti ja viisakalt omal ajal teisi lapseootel emasid nõu ja jõuga abistas. Alati viisakas ja alati vahva. Inimene, kes oli olemas kohe Nupsu algusajal. Oli olemas juba siis, kui meie foorumis aktiivseid osalejaid oli käputäis. Seega on Ta mul ilusti meeles ja südames, hoolimata sellest, et Teda isiklikult ei tunne. Nupsu poolt aga saatsime Tema poisi sünni puhul Talle ka kingituse. See oli väikseim asi, mis me teha saime. Abivalmis inimesi tuleb aidata ja meeles pidada. See kurb avastus, et kustunud kontode ridades figureeris ka Tema nimi, on raskelt mõjuv uudis. Kuidas on võimalik, et ma võtan seda konto kustutamist nii isiklikult? Nagu oleks lahkunud minu lähedane sõber väga pikale teekonnale ning pole teada, kas me eluteed veel ristuvad või mitte. Kas ma olen melanhoone kuna mu tervis pole hetkel kiita? Pigem on ilmselt asi ikka minu iseloomus. Kõik mis ette jääb ongi isiklik.

Piire ma ei tunne ning käitun vastavalt sisetundele ja selliselt saatsin ma ka Temale e-kirja:

Tere,