Hanila vallas elava kuue lapse lugu, kes jäid emata ja peavad toime tulema raskete olude ja laguneva majaga, läks südamesse väga paljudele inimestele ja väga paljud olid valmis ulatama oma abikäe, näidates sellega, et inimeste kaastunne ja abivalmidus ei ole ka praegusel ajal kuhugi kadunud. Kuid siiski ei saa ka seda meepotti nautida ilma, et sinna sisse poleks sattunud tõrvatilku.
Oleme korduvalt rõhutanud, et abistamine ei tähenda, ei tohi ega peagi tähendama, oma vanast kraamist, mida prügimäele ei viitsi või ei raatsi viia, vabanemist. Me ei ela enam Dickensi ajas, kus vaesusel on räbalates, räämas ja nälginud lapse nägu. Eestis on võimalik panna ka vaene laps puhastesse ja tervetesse riietesse, pesta ta puhtaks ja sööta tal kõht, olgugi lihtsa toiduga, täis.
Seetõttu oli väga kurb näha, et see sõnum ei ole kõigile kohale jõudnud. Käik Laagrisse, kus avasime lao, et võtta vastu inimeste annetusi Aveliile ja tema õdedele-vendadele oli pehmelt öeldes kurvastav. Abivajavale perele toodud riiete seas oli hulgaliselt plekilisi, pesemata ja hõredaks kantud riideid ning äraviskamisele kuuluvaid jalanõusid. Lisaks olid pakid pandud kokku arvestamata pereliikmete vanuseid ja mõõte.
Kõik see annab kinnitust, et toimisime õigesti, kui otsustasime, et ei lase abipakkujail otse oma pakke perele viia, selline sorteerimine ei pakuks perele abi ja lohutust, mida nad vajavad. Rõõmust rääkimata. Küll aga tooks lisakohustuse sobimatutest kraamist vabanemiseks.
Öeldes, et võtame vastu ainult puhtaid, terveid ja korralikke asju, pidasime silmas, et need on tõepoolest terved, ei ole määrdunud, pesemata, ega viimase piirini kantud. Rõhutasime, et asjad peavad olema sellised, mida annetajal ei oleks piinlik ka oma sõbrale pakkuda. Eeldasime, et oma abipakki sellise pilguga vaadates on inimeste kriitikameel piisav. Eksisime. Meie jaoks tähendab see lisakohustust, mis võtab aega ja raha. Ilmselt toimetame tekstiilist esemed taaskasutuskeskusesse ümbertöötlemiseks, kus neist tehakse kaltsuvaipu. Osa aga tuleb meil enda kulul toimetada paraku lihtsalt prügimäele.
Selline suhtumine ei pane imestama, miks on heategevus Eestis lapsekingades. Kohe meenus ühe tuttava kirjeldus, kui ta asus tegelema heategevusprojektiga, mille eesmärgiks oli aidata vaesemaid peresid kasutatud, kuid korras mööbliga. Üritus läks lörri. Miks siis? Abivajavad pered olid ju olemas ja palju tuli ka pakkumisi. Põhjus oli lihtne. Organiseeriti inimesed, transport ja seda kõike tegijate kulul, mööblile järele minnes aga selgus, et pakkuda oli näiteks keldrinurgas aastaid vedelenud vana sektsioonkapp, kulunud, katkiste servadega ja osa juppe puudu. Keeldumisele sellist sisustusimet abivajajatele viia, said heategevusaktsiooni algatajad vastuseks kuulata hurjutamist stiilis: „Ah, et valite ka veel!“ Selline annetaja rahunes siis, kui tal paluti kaasa tulla ja panna seesama kapp abivajaja juures ise kokku.
Siiski ei tahaks nii süngetes toonides lõpetada. On olnud palju annetajaid, kes on Hanila pere abistamiseks loovutanud vajalikke, heas korras ja puhtaid asju. Nad on viitsinud mõelda ja pingutada selle nimel, et rõõmu oleks lisaks andjale ka saajal. Neile selle eest suur tänu!
Neil, kes aga tahavad jätkuvalt peret aidata, ei maksa ehmuda. Me ei ole kurjad kollid, abi on tegelikult vajalik, aga abist on abi siis, kui see arvestab abisaajaga. Heategu olgu ikka hea tegu.
Nupsu tegijad Kaarel, Maria ja Agnes
