Viimased aastad on pannud sügavale sisse tunde, et olen muutunud orjaks. Võimalik, et orjatunde on tekitanud iseenda langetatud otsused, kuid selle detailsema analüüsimisega tegelen mingil teisel päeval ja mõnes teises postituses.
Mida orjaks olemine õigupoolest tähendab? Lõppematut tööjada ning muutumatut olukorda, mille tulemusel jääb sulle endale vaid tsipakene, et sa lihtsalt ära ei kooleks ja tööd edasi rabaks teha. Lõviosa viljadest läheb neile, kes sind piitsutavad.
Aga otsus olukorda muuta algab sellest, et taaskord leida üles õnn ja rõõm. Sest orjad on väsinud ja räsitud ning naeratus on neil huulilt kadunud. Ja minu õnne annab mulle pere heaolu ja olemasolu. Kuid kui me töötame hommikust õhtuni ja lapsed kasvavad iseseisvalt üles, siis ühel heal päeval peame ilmselt tunnistame “Oleme sama läbikukkunud, kui meie endi vanemad!”.
Niisiis eelmisest nädalast käivitasin programmi “Kolmapäev = Lopa, Neljapäev = Vincent ja Reede = Maria” ning selliselt kell 17.00 kukub kell ja ma veedan aega ühega neist minu kõige kallimatest siin maamunal. Ja mitte ei veeda ainult aega, vaid ma panen neid ka tähele.
Lopaga oli meil täitsa vahva, sest külastasime tita Mirtelit. Vincenti päev läks luhta, sest mul oli paha olla ja ka temal oli jonnituju ning õppimisega ei saanud asjad korda. Mariaga olime reedel VAT-Teatris vaatamas näidendit “Kas sulle meeldib Porno?”. Mulle igatahes meeldis 🙂
Täna, 15 aastat tagasi, suri minu isa. Mina sain täna 31-aastaseks. Peaaegu pool elu on möödas ning mind närib seest teadmine, et inimesed kes minu isa mõrvasid, siiani vabalt ja muretult omi asju ajavad. Segamatult (see on häbiväärne) oma elu edasi elavad. Ja see häirib mind.
Täna (vaadates kelle võib öelda ka eile) oli täitsa huvitav päev. Käisime poja klassijuhatajaga vestlemas ja mõtteid vahetamas. Arutasime Vincenti heade omaduste üle ja ka samas klassitundi segavate faktorite teemal. Poja tunneb, et kui on mingi situatsioon, kuhu nali ära mahub, siis tuleb seda kasutada.
Näiteks oli käinud keegi esinemas ja kõne jõudis kohani, milles öeldi “…seistes siin oma jumalate ees…”, siis avastas esimeses reas istuv Vince võimaluse oma one-liner’iga säramiseks ning teatas “Mina ei ole jumal!?”. Sellele järgnes loomulikult kohmetus esineja poolt ja õpetajal tekkis kerge segadus. Paljud aga ei jõudnud naljale pihta saada ja seega läks asi sujuvalt sel korral edasi.
Selliseid juhtumeid aga on igas päevas ning nende vaoshoidmiseks lubas õpetaja minutikese pojale tunni lõpust. Saab siis ehk oma esinemisvajaduse ja naljatuju rahuldatud.
Vincent põhjendas ka oma tahtmatust koolikorrale alluda. Talle nimelt ei meeldi reeglid. Ka kehalises kasvatuses ei meeldi tunni alguses võimelda ja siis teha just neid asju, mis õpetaja välja pakub. Kui see loomuliult pole juhuslikult see, mida tema teha tahaks. Samal põhjusel ta loobus ka jalgpalli trennist, sest seal ei olnudki mängu nii palju. Tegema pidi ka muid harjutusi.
Minule meenus selle vestluse käigus mu kunagine kirjand “Ma vihkan rangeid reegleid”, mille tulemusel pöördusin tolleaegse õpetajaga tülli ning lõpuks lahkusin koolist. Kuigi ma kodus sellist reeglite allumist ei propageeri, siis ilmselt suhtumisest lõikab see läbi ning poja on selle omandanud. Või on ta korjanud selle mingil muul viisil üles?
Ma tean, et see ei kõla kõige paremini aga minu filosoofia on selline: Reeglid on selleks, et ma teaksin kuidas teised liiguvad ja toimetavad. Kui kõik järgivad reegleid, siis on minul turvaline sellega arvestada ning nende reeglite vahel laveerida. Seda nii liikluses kui ka kõiges muus.
Juba selle mõtte avaldamise pärast tuleks see postitus ilmselt privaatseks jätta 🙂
Aga üldiselt oli tore. Ma olen Vincenti üle uhke. Mulle meeldib ta kool ja tema õpetaja. Mulle meeldib ka see, et Vincent on kenasti kõigile juba teada. Mitte, et ta heaga oleks silma hakanud aga oma liikumistega. Nimelt juba õpetajale tullakse ütlema “Sinu blondi poissi me teame. Teda ikka märgatakse tormamas siin ja seal…” 🙂
Kõige ilusamad mälestused võivad olla sellised igapäevased soojad asjad, mis võivad mälusoppides lõpuks tuhmuda. Niisiis märgin mõned neist ilusatest hetkedest üles.
Lapsed on nii armsad, kui nad magavad
Mõni õhtu käib siin hull tramburai. Maa müdiseb ja kostub kilkeid, karjeid, naeru, nuttu ja ülemeelikus on laes. Keegi sõna ei kuula aja maha ei rahune, magama ei lähe jne. Ja siis mõni tund hiljem on rahu majas ning taas on võimalik kuulata oma mõtteid. Ja ma mõtlen, et lastega on meil vedanud. Jah, nad on täiesti hullud aga nad on meie hullud.
Ühel õhtul, kui Maria Lopa magama pani, siis ta hiilis toast välja (seda ikka esineb) omaette olemise aega näppama. Aga Lopster-Nopster ärkas üles ning siis läksin ise tema juurde. Võttis natuke aega ja sain minagi minema hiilitud. Ja siis kolmandat korda Lopa enam ennast lollitada ei lasknud. Marssis väga selge sammuga, natukene tige nägu peas, toast välja ning otsejoones venna toa poole. Ja läkski venna kaissu. Vähemalt üks kindel inimene, kes minema ei hiili.
Aga tegelikult on ka ühe korra venna minema hiilinud. See oli päev, mil pidime ise korra ära käima ning jätsime venna oma väikest õde hetkeks vaatama. Nad suundusid lõunaunne meie voodisse ning kuigi ma seda ei uskunud võimalik olevat, siis venna oligi oma pisikese õe kenasti magama pannud. See oli küll väga vahva. Mina ju võitlesin Vincentiga ikka päris võimselt omal ajal ning lõpuks pidin ikkagi Mariat paluma, et laps lõunaunne jääks. Lopster on selle võrra lihtsam tegelinski, et talle sobib nii emme, issi kui ka venna kaisus uinuda.
Lopa ütleb “aa…”
Kui Lopale midagi selgitada või uut öelda, siis ta vastab väga mitmel erineval moel “aa…”, “aaaaaaa…”, “aaaa..” või mingil veelgi erineval toonil. Sama oli mingi aeg tagasi ka tema “Jah” sõnaga.
Tema verbaalsed võimed on avalduma hakanud alles nüüd. Vincent hakkas rääkima 1-aastaselt, kuid Lopa on 2,5 aastat vana. Kui Vincenti sõnavara arenes ajal, mil ta arendas ka oma sõnavara, siis Lopa puhul on see hoopis teisiti. Tal on sõnavara juba suur ja lai, kuid nüüd jõulude ajal hakkas ta seda ka kõnes kasutama. Näiteks on väga kiirelt saanud selgeks “Venna ajab lollo juttu” või “Kus hunte käis?”.
Penelope juuksed
Lopal ei ole kõige paksemad juuksed ega ka kõige pikemad. Samas on neid näha, kui ta liumäest alla laseb ja tekib väikene elekter. Ja kuigi ma pole suur Sinead O’Connori fänn, siis peab mainima et Lopa on ka selle tädi soenguga kõige ilusam tüdruk maamuna peal.
Ja kui rääkida tema välimusest, siis meenutab ta tohutult vanaema Irenet. Vähemalt meile Mariaga tundub nii. Lopale seega on nimi väga sobivalt pandud. Ja kui rääkida vanaemast, siis saab ka vanaisast rääkida. Lopa on väga abivalmis. Vanaisa oli suvel päris pikalt meil külas ja siis hommikuti aitas Lopster tal susse jalga panna ja rohukarbist vajalikke tablette leida. Penelope aitas tal samme seada ning prille otsida, tekki peale panna ning uksi sulgeda. Lihtsalt uskumatu ühe nii pisikese piiga kohta. Aga selline ta meil on. Hästi hoolitsev ning vanainimesi ei pelga.
Ja ka Dingo on hakanud harjuma
Lopa kutsub Dingot “Lopa auh” või “Beebi”. Mõnikord ka “Tita”. Kui varem Dingo pidevalt põgenes, et lapsed talle pai ei teeks, siis nüüd Lopa õrna käe eest ta ära ei jookse. Lopa on väga rahulik ning teeb talle õrnalt pai. Ei trügi ise lähedale. Kui Dingo ära läheb, siis ei lähe talle järgi. Ta on kannatlik ja rahulik Dingoga. Loomulikult jagab ta lahkelt kõike head kraami, mis ta ise sööb ka paksule. Need on hetked, kui meie paksu võiks iga lapse juures olla. Dingo kugistaks vist kõik alla, mida leida on.
Aasta 2012 oli päris sündmusterohke ning kuigi raskused olid ka märgatavad, siis lõppkokkuvõtteks hea asus tugevale ülekaalule. Aga siin postituses ei kirjuta ma millestki konkreetsest, vaid loetlen üles määravaid sündmuseid ja hetki, nii halbu kui ka häid.
Täna toimus Swedbanki “Tähed särama” finaal, kuhu oli pääsenud edasi 10 projekti. Kokku oli eeldatavasti projekte, mis sinna esitati ca 100-200. Finaali jõudmine valmistas meile tohutult rõõmu, kuid lõppes aga suure pettumusega. Pettumuse põhjustas pigem korralduslik pool, mitte see, et VideoPartner ei saanud soovitud rahasummat. Sellest on ka kahju, kuid mitte nii olulisel määral.
Mis siis oli jamasti?
Võib-olla see lõplik pettumus, kui tulemused välja kuulutati ja nende kohta põhjendusi jagati, pani muutma suhtumist ka kõigesse muusse. Alates konkursi vigasest rahvahääletusest (mille me muide võitsime), kuni arusaamatu eesmärgini välja.
Aga käime need asjad ükshaaval läbi, et minu seisukohad saaksid selgitatud.
Infot oli vähe
Ülevaatlik? Kindlasti mitte. Eksitav? Jah, arvestades kuidas üritus kulmineerus.
Proovisin netist otsida infot varasemate võitjate ja kõige muu kohta, kuid väga raske oli midagi leida. Kõige kurvem, et ka Swedbanki enda ametlik koduleht ei suutnud asjakohast ja tänapäevast infot pakkuda. Suur osa oli lihtsalt eelmise aasta kohta või jäi lukku projektide esitamise kuupäevaga. Ilmselt Swedbank ka ise väga ei usu oma projekti sedavõrd, et isegi nii palju panustada.
Tehniliselt vigane
Üllatusena kuulutas Swedbank välja rahvahääletuse, mille võitjale lubati 500€. Ilmselt seda tehti seetõttu, et oma lehel infot uuendada ei suudetud, kuid kuskil taheti mingit elevust tekitada. Alguses saadeti selle kohta info maili teel, kuid seejärel lubatud ajal hääletus ei ilmunud nähtavale. Mõni päev hiljem aga oli võimalik klikata nuppudel “anna hääl” oma lemmikprojekti juures, kuid lahendus ei töötanud. Läks veel päevake mööda, mil lõpuks viga sai parandatud, kuid mitte täielikult. Näiteks telefonidelt ei olnud võimalik hääli jagada. Samuti said takistuseks mõnel juhul Facebooki privaatsusseaded, millest ei võimaldanud eristada konkreetset seadet, mida oleks tarvis olnud muuta. Väga palju hääli jäi meil seetõttu saamata ja tõenäoliselt ka teistel. Ilmselt tulemusi see muutnud ei oleks, kuid väga pläss värk ikkagi. Kuigi võitsime rahvalemmiku tiitli ja sellega kaasnenud 500€, siis kahju on nendest vigadest siiski.
Vigane arvuti, millelt pidi presentatsioonid kuvama
Puuduv tarkvara, et mängida Keynote’il loodud presentatsiooni korrektselt. Pidime oma videofailid kuvama väljaspoolt presentatsiooni ehk vahepeal käivitama teised programmid. Kasutuses oli vana arvuti, mille valdaja ei saanud iseseisvalt hakkama ka projektori korrektse seadistamisega. Tänud, et VideoPartneri osanik Tanel selle neil aitas ära teha.
Konkursi tingimused viitavad, et info oli eksitavJa kõige lõppu tegutsemine teadmatuses ehk korraldajad ei paistnud teadvat, mis on Swedbanki “Tähed särama” konkurss ja miks nad seda üldse teevad!?
Jah, see viimane on kohati halenaljakas aga ka suurim põhjus, miks hinge jäi pettumus. Kui üritus oli juba pikalt üle lubatud ajapiiride läinud, siis lõpuks ilmus žürii ja avaldas tulemused. Tulemuste avalikustamist alustati vabanduste ja põhjendustega, mis ei taha üldse ununeda ning mis kogu ettevõtmisele tugevalt varju heitsid. Nimelt kõigile ei antud raha, sest tegemist oli mõne idee puhul rohkem ettevõtlusega, kui sotsiaalse projektiga, mida nad pidavat otsima. Ja meie VideoPartner ongi puhas äri ehk meie ei kvalifitseerunud toetuse saajate hulka. Aga miks me saime finaali? Projekt oli algusest saadik sama. Ja kuskil tingimustes ei olnud kirjas, et tegemist on heategevusliku suunaga või miski ei viidanud kuskil sellele, et sellist otsust tuleks karta.
Ja nüüd tuleb täielik absurd. Kuna neil ei olnud finaalis piisavalt projekte, mis oleks kattunud sellega, mida nad oleksid tahtnud teha, siis jäi mingi osa rahast jagamata. Jah, see väljakuulutatud 32 000€ oli lihtsalt trikk tähelepanu meelitamiseks.
Mul on kahju, et raiskasin päris kõvasti aega ning panin päris suure energia sellesse seiklusesse. Oleks Swedbank suutnud neid asju ennetada või professionaalsemalt organiseerida, siis oleks säästnud nii meid kui ka mõnd teist seal esinenud projekti, mis selliste märkuste tõttu rahastamiseks ei sobinud. Oleksin saanud veeta kulutatud aja oma pere seltsis või tehes tööd, millest oleks ka tulu.
Kuuldavasti oli žüriis kõvasti vaieldud, et kas need lahendused on õiged või õiglased aga otsus tuli selline. Mina leian, et nii korraldajad kui ka žürii vastutavad selle ürituse läbikukkumise eest.
Soovin omalt poolt õnne kõikidele, keda finaalis saatis edu. Võib-olla saab VideoPartner teid teie projekti teostamisel aidata.
Lisainfo ürituse kohta:
Zürii
Robert Kitt – Hindamiskogu esimees, Swedbanki ettevõtete panganduse tegevdirektor
Anne Kivimäe – Haridus- ja Teadusministeeriumi Noorteosakonna juhataja
Kersti Loor – Junior Achievement Eesti esindaja
Kaja Koovit – Postimehe majandustoimetuse juhataja
Indrek Rebane – 2012. aasta noor ettevõtja
Kristjan Kaer – Realister OÜ ärijuht
NB! Üritus on juba lõppenud, kuid rahvalemmiku hääletus ikka Swedbanki Facebooki lehel käib :-). Võimalik, et minu kriitika jätab meid ilma nüüd ka 500€ toetusest. Ei imestaks 🙂
Meie ettevõte VideoPartner, mis toodab niššiportaalidele videoartikleid, osales Swedbanki “Tähed särama” konkursil ning pääses finaali. Hetkel valitakse rahva lemmik ning palun teid toetada meie projekti siin facebooki lehel: http://www.facebook.com/Iseloom/app_129532973871040
Aplikatsioonis valige VideoPartner ja vajutage “Anna hääl” – oleme teile väga tänulikud toetuse eest!
Uskumatu, kuid nad kasvavad nii kiiresti! 🙂 Meie kolmas laps on nüüd juba viiene. Tegin selle kohta pikema postituse Nupsu.ee lehele. Palju õnne ja rohkelt rõõmu tulevikku!
Olen juba väga pikka aega kavandanud ja proovinud käivitada oma videofirmat. Seda plaani on lihvinud aeg, toimunud sündmused, tekkinud suhted ja kogemused ning mitmed teised tegurid. Väga rohkelt on olnud tagasilööke. Samas seekord olen nende eest erakordselt tänulik ja isegi kohati õnnelik. Mitte, et need oleksid meeldivad olnud, kuid nende abil vormis plaan ennast järjest kaunimaks. Teenuse kohta saad lähemalt lugeda VideoPartner.eu lehel.
