Kaarel Veike

Blog

  • Koolitulistamisest

    Juhtumeid, mis on jõudnud meediasse on vähem võrreldes tegelikkusega. Probleem seega on teravam, kui inimesed ette kujutada oskavad. Küsimustele, mida tuleks teha ja mida muuta tuleks pöörata rohkem tähelepanu nii riigil, koolidel kui ka kodusel kasvatusel. Iga meedias lahvatanud uue looga muutub praegu ainult probleem veelgi suuremaks. Inimesed (ka õpilased) hakkavad “heidikuid” lisaks tavapärasele norimisele tembeldama veel ka koolitulistajateks ning kasutavad seda terminit norimise eesmärgil. Need inimesed, kes hoolivad piirduvad tihti vaid sõnadega. Kahjuks sellest aga ei piisa.

    Kõige rohkem juhtumeid leiame ikkagi Ameerikast. Ameerikas on arvamused probleemi lahendamisel läinud naeruväärselt lahku. On ühed, kes peavad relvalubade ja relvade kergelt kättesaamist probleemiks nr1 ning on neid, kes arvavad, et probleemi lahendaks see, kui õpilased ja õpetajad võiksid kõik relvi kanda. Kusjuures see viimane variant tundub meile ajuvada, kuid on kasutusel Utah osariigis. Kehtib muidugi ülikooli kohta, kuid ikkagi kehtib selline luba. Seda otsust õigustavad nad Iisraelis toimunud juhtumiga, kus koolitulistamise peatas just teine õpilane, kes kandis relva.

    Soomes on üle 1,6 miljoni litsenseeritud tulirelva tavakasutuses. See tähendab, et piltlikult on liikvel relvi nii palju, et igale kolmandale Soomlasele on see käepärast. Seda on ilmselgelt liiga palju. Nüüdseks on teada ka, et Kauhajoe tulistaja omas samuti relvaluba ning isegi oli päev ennem tulistamist politseis, kuid lasti sealt minema.

    Niisiis usun mina, et samm number 1 on riigi teha ning see oleks muuta relvade kasutusse andmine väga kalliks ning keeruliseks. Kohustuslik võiks olla ka psühholoogi või muu selle eriala esindaja külastamine mitmel korral aastas. Visiit võiks olla isegi organiseeritud nii, et hingedoktor saaks kodule pilgu peale visata.

    Samm, mida saaksid teha koolid? Koolid on niigi hädas kiusamise ja vägivallaga. See aga ongi ju probleemi juur. Õpetajatel on võimu väga vähe ning vaadates õpilaste filmitud videosid koolis toimuvast on see tegelikult täiesti masendav. Õpilased provotseerivad õpetajat ning seejärel kui õpetaja kaotab kontrolli, siis kaotab ta ka töö ning jultunud õpilased said taaskord hea naljaga maha. See näide aga viibki nüüd tuumani. Kuidas saab ükski õpilane ennast koolis turvaliselt tunda, kui õpetaja ei suuda teda kaitsta. Õpetaja ju ei saa iseendagagi hakkama. Siin tuleks mõelda viis, kuidas õpetajatel oleks rohkem võimu ning halvasti käituvad õpilased võiks kergelt klassiruumidest või kooliruumidest eemaldada. Kool peaks jääma kindlaks ning turvaliseks kohaks.

    Kodune kasvatus. See on tõesti ülimalt oluline. Kuna 99% juhtumitest on just poiste käe läbi tehtud, siis usun, et korralikku ning head isa on lapsele vaja. Kui seda ei ole, siis oleks vaja eeskuju. See eeskuju peaks olema positiivne eeskuju loomulikult. Näiteks Marc Lepine tappis koolis vaid naisterahvad, kuid tema isa oli kasvatanud teda vaimus, et naisterahvas ongi mehest madalam. Lepine süüdistas naisi feminismis ning seepärast soovis nad ka tappa. Brandon McInerney tappis aga ära oma klassikaaslase Lawrence “Larry” Fobes Kingi, kes oli avalikult tunnitanud, et on gay. McInerney motiiviks peeti seda, et King oli palunud teda Valentiniks kõikide sõprade ees ning ülejäänud sõbrad olid hakanud teda sellest tulenevalt norima. Mõrvariteks ongi kusjuures osutunud just sellised inimesed, kes üritavad sotsialiseeruda, kuid on selles põrunud. Kuid rääkides McInerney vanematest, siis ema oli amfetamiinisõltlane ning isa vägivaldne alkohoolik. Kuidas selliseid lapsevanemaid ümber kasvatada? See on ilmselt kõige raskem küsimus!

  • Koduvideo ühest toredast päevast Tartu lähedal Rahingel. Rock versioon!

    Olime peredega (minu vend ka) Rahingel ning koerad ja Vincent panid hullu  
    Tegin ka vastava tuuningu videole 

  • Perekool ja õelutsejad

    Üks asi on olla õel ning teine asi on olla karm aga õiglane. Õelus on selline negatiivne emotsioon sarjast kadedus, kibestumus jne. Seda tervel inimesel pole. Mina usun, et õelad inimesed vajavad ise samuti abi.

    Usun, et perekooli suurimaks probleemiks on see, et selle taga puuduvad pädevad inimesed sellist keskkonda haldama. Nad on vaieldamatult toredad ning meeldivad inimesed tänaval ja oma igapäevatöös, kuid majandades selle kõrge külastatavusega e-keskkonnas on nad jäänud jänni. 2007 aastal me kohtusime nendega ning soovisime perekooli ise hakata haldama. Pakkusime neile ka palju erinevaid lahendusi. Imelikul kombel aga jagunes sealne juhtkond pooleks ning osa neist soovis meiega koostööd teha ning teine pool (võimekam 🙂 ), mitte ainult ei keeldunud vaid ka blokeerisid meie võimalused sealses keskkonnas enda portaali reklaamida. Ise ma väga ei näe Nupsu.ee’d nende konkurendina vaid pigem aatekaaslasena.

    Mul on tegelikult hea meel, et nad praegu on ennast lõpuks uuendanud. Siiski uuendused on tulnud hilja ja pole olnud piisavalt effektiivsed. Taaskord koht, mis vajaks veelgi innovatiivset pingutust.

    Mis puudutab aga negatiivseid kommentaare, siis kindlasti on neid olnud ka Nupsus. Ja pole kahtlustki, et neid tuleb veel. Kuid kindlasti on meil 2009 aastal tulemas väga palju häid asju, mis motiveerivad olema siin keskkonnas head ja ausad ning garanteerivad inimestele mõistva suhtumise teineteise vastu ning ausa keskkonna omavaheliseks asjadega kauplemiseks.

    Tõsiselt kahetsusväärne, et noor inimene sattus siiski õelutsejate küüsi ning masendus vaid süvenes. Tagasi enam minna pole võimalik, kui vaid tulevikus olla ise targemad ning suhtuda austuse ja lugupidamisega teistesse inimestesse.

  • Kui hulkuv koer ründab, siis kas tegemist on värdjaga või õnnetu hingega?

    Tänane päev on suhteliselt segase lõpuga. Õnneks siiski pole lugu nii halvasti, kui see hetkeks juba tundus. Koerad on vähemalt kõikidel elus. Mis siis juhtus?

    Olin väga väsinud ning otsustasin iiveldust ja väsimust peletada õhtuse varajase jalutuskäiguga. Lootsin naastes kohe teki alla magama keerata ning jääda ootama rõõmsat töönädala algust. Kõik sujus ideaalselt kui kodule lähenesin. Siis järsku mõnekümne meetri kaugusel märkasin kuidas naabri kuldsele retriiverile (Jesse oli rihma otsas) tormas kallale kesk-aasia lambakoer (mitte päris puhas tõug, kuid sama kehaga, vaid musta värvi). Automaatselt sööstsin appi, et päästa vaest naabrimeest ja veel õnnetumas olukorras olnud Jesset (emane). Minu jooksmise ajal tagus naabrimees hullunud musta koera (isane), kuid see ei lasknud ennast sellest häirida ning pures edasi. Minu koer on isaste koerte peale väga kuri ning Ta ei hooma ka tihti oma suurust ning tõttab vapralt kõigile teistele kallale. Igas teises loos, mida räägiksin oleks tõenäoliselt Dingo paha poiss, kuid mitte selles. Niisiis Dingo oli rihma otsas ja lasin tal selle koera korra eemale peletada. See õnnestus tegelikult päris kenast. Aga kuna Austraalia karjakoer (keskmine koer suuruselt, kuid vapra hingega) on tegelikult kesk-aasia lambakoerast (väga suur koer) 2 korda väiksem, siis hoidsin Teda rihmaga natukene eemal. Siin tahaksin öelda, et situatsioon lahenes ja koer läks minema, kuid tegelikult kahjuks sellega see lugu ei päädinud.

    Jalutasin toa poole edasi (30-50 meetri kaugusel sündmuspaigalt) ning vaatasin kuidas naaber läks tuppa oma lonkava kuldse retriiveriga. Trepist üles kõndides tundsin aga, et ma käitun kuidagi valesti. Ust lukust lahti keerates otsustasin rohkem kuulata südame häält ning läksin koeraga tagasi välja. Mõistus ütles samuti, et äkki selle koera peremeest polegi pargis ning see hulkuv koer ründab veel kedagi teist ka. Seda tuleks vältida. Kadrioru pargis küsisin inimestelt, et kas nad on märganud suurt musta koera ning peagi leidsin ta üles. Sekunditega sain selgeks, et käitusin õigesti. Vastutulev terjer (neid on nii palju, et ma ei teagi täpselt milline) pääses napilt rünnakust kuna eemalt suutsin situatsiooni vältimiseks öelda, et hoidku sellest eemale. Seejärel tuli üks naisterahvas hundikoeraga ning must koer võttis suuna nende peale ning näha oli, et taas head kavatsused puudusid. Jõudsin Dingoga taaskord vahele astuda ning naisterahvast ohu eest hoiatada. Mulle tundus, et esimene kord õnnestus looma eemalepeletamine, et järelikult see läheb ka uuesti mul läbi. Tegelikult läkski. Ta leidis mööduva lapse ja naisterahva ning liikus nende juurde. Soovitasime Tal lapse igaks juhuks sülle võtta. Siiski Ta inimestega nii halvasti ei käitunud ning õnneks midagi ei juhtunud. Inimesed majas ning koer ootas uksel. Meie ootasime aga MUPOT (Munitsipaal Politsei), kelle peale meid politseist suunati. Uskumatu, kuid me pidime ootame neid seni kuni Kakumäel analoogne situatsioon lahendatakse. Kakumäelt on Kadriorgu päris pikk maa, kui tegemist sellise koeraga.

    Igatahes ca 15 minutit suhtlesin oma uue tuttavaga (keegi hea Kadri), kes oleks tahtnud oma koeraga tuppa minna, kuid must hulkur oli just valinud istumispaigaks nende trepikoja ukse.

    Ootamatult tõusis must tegelane püsti ning seekord oli rünnak suunatud minu koera vastu. Ma karjusin koerale, et see läheks eemale ning tagusin Teda jalaga näkku lugematul arvul kordi kuni ta muudkui otsis uut ründepositsiooni.
    Ma tõesti ei kujuta ette, et kas ma lõin seda koera jalaga 30 korda või 50 korda kogu selle raske olukorra jooksul. Ühel hetkel aga oli tal Dingo selgroog hammaste vahel ning ma uskusin, et see ongi kõik. Tagusin seda koera edasi ja edasi, kuid Ta ei lasknud lahti. Mingil hetkel, mingil moel Ta lasi lahti ning tõmbus eemale.

    Nüüd tuli arst… Ma kirjutan peagi edasi…

    [divider]

    Niisiis jätkan lugu.

    Kadri (ma loodan, et ma nime mäletan ikka õigesti) oli selle kakluse ajal saanud oma koera tuppa viia. Eemalt hüüdsid mingid vene rahvusest tüdrukud Eesti keeles kahtlaseid loosungeid. Nendest lausetest ma vaenu õhutamise vältimise eesmärgil ei soovi kirjutada. Ja pealegi ei esindanud nad oma rahvust, vaid lihtsalt kahte
    ebatavalist inimest ehk iseennast.

    Mul praegu on ka natukene kronoloogiliselt sassis, et kas ma MUPO kõne tegin peale seda viimast kaklust või veel enne seda. Igatahes tegin sinna kaks kõnet ca 15 minutilise vahega ning vastus oli sama “Just hakkame välja sõitma!”. Misiganes…

    Helistasin naabrile, kes tuli meile autoga järele ning kutsusin välja ka arsti. Vahepeal hakkas tunduma, et Dingol polegi nii hullu midagi, kuid karvade äraajamise järel on nüüd sügavad hambajäljed seljal näha. Dingo magab praegu narkoosijärgset und ning sama teeb allkorrusel ka meie naabri kuldne retriiver. Mõlemate vigastuste ravimine võtab nüüd mõne nädala aega.

    Hakkasin minema rahale järgi ning märkasin Dingo suuri sõpru Selenat ja Sambat. Peatusin korra, et lihtsalt toimuvast neid teavitada. Enne minu küsimust küsis hoopis ise küsimuse perenaine, et ega mul ühtegi “Emergency” numbrit pole. Selena oli vigastanud Kadrioru pargis oma käppa. Ja imelik õhtu jätkus samal lainel. Lõpuks oli Iiri setter meie koridoris ning samuti pandi narkoosi alla. Õmmeldi teise käppa ning lõpuks tassisin Temakese süles autosse. Pean mainima veel, et mu põlv sai koerte võitluses tegelikult viga ja see tegi tassimise natukene keerulisemaks. Autoga sõitsime mõnisada meetrit edasi ning viisime koera oma koju tuttu. Perenaine tõi mu autoga tagasi kuna jalg tõesti valutab. Selle seiga lõppu lisaksin, et ärge loopige pudeleid parkides maha … isegi kui on suur pidu nagu seda see Hiina uusaasta pidamine oli.

    Aga Kadri helistas ja ütles, et suur must koer viidi Viljandi maanteel asuvasse varjupaika. Ma vahepeal mõtlesin juba, et olen selle koera peale väga vihane, kuid tegelikult ei ole. Võimalik, et ta tõesti pole värdjas vaid nagu mul juba alguseski tundus, et hoopis õnnetu hingega koer.

    Naabrimees arvas, et lähme homme koos avaldust tegema. Ma olen nõus. Tahaksin näha seda musta koera peremeest ning loodan ka, et see oleks selline peremees, kelle koer tõesti tahtmatult juhtus põgenema. Kuid siiski on kahtlus hinges. Kiip koeral puudus. Peab ootama rohkem infot. Igaks juhuks tegin ka pildid, mis oleks tõendusmaterjaliks vigastustest (Dingo katkine selg, kuldse retriiver puretud rindkere ning minu poolvigane põlv).

    Tagantjärgi mõtlen, et mul endal vedas. Tegemist ei olnud ikkagi ju tavalise koeraga, vaid piraka tegelasega. Selena perenaine rääkis loo oma mehest, kes oli analoogsesse situatsiooni sattunud ning pärast lõpetanud operatsioonilaual. Arst rääkis, et oli kaukaaslast proovinud lahutada ning ämbri pähe puruks peksnud ning alles siis lasi teisest koerast lahti. Ja vedas eriti veel seetõttu, et minu kõige parem neljajalgne sõber on elus!

    Praegu Dingole (lamab küljel maas) pai tehes ning Talle mesijuttu rääkides läbi väsimuse, hakkab ta saba rõõmsalt põts-põts vastu maad käima ning annab märku sellest, et kõik saab korda.

    [divider]

    ja hommik…

    Öösel Dingo ärkas ning oksendas kella 4 paiku. Magada sain seega vähe. Hommikul nagu tavaliselt ikka, mõtlesin oma vigastatud sõbraga minna jalutama ning vältimaks eilse kordumist võtsin kaasa pudrunuia. Ise mõtlesin, et olen vist peast nüüd natuke haige või imelik. Teine mõte oli, et kui abivahendid kaasas, siis midagi ei juhtu ka. On ju nii, et siis kui on olukord on kõik ennetavad vahendid puudu? Igatahes tegelikult ikka pole küll. Väljas tuli nüüd mingi teine isane koer lihtsalt rõõmuga juurde, kuid märgates, et nad mõlemad on isased tekkis kaklus. Minu koer oli rihma otsas, kuid teine mitte. Pudrunui läks kõhklemata kasutusse ning olukord lõppes ilma vigastusteta. Ütlesin ka veidike eemalt lähenenud perenaisele, et vabandust, kuid ma ei saa lasta sellisel asjal juhtuda. Endal oleks ju imelik vaadata pudrunuiaga tüüpi oma koerale äsamas? Naine möödus ilme kommentaarideta. Meie Dingoga lonkasime (eilsete vigastuste tagajärg) tagasi koju.

    Mis asi see õhus selline on? Kas Pühvli aasta on koertele halb aasta?….Mitte ei mõista…

    [divider]

    Sain ka pildid arvutisse. Mõtlesin, et lisan ka siia, siis saate ka aimu, et milline me õhtu välja nägi!

  • Avarii Endla tänaval – troll sõitis otsa sõiduautole

    Juhtusin täna nägema ühte õnnelikku õnnetust. Naisterahvas keeras rahulikult, chillides, kiirustamata lähenevale trollile risti ette. Käis üks kõva mats. Pidasin auto kinni ja naisterahvas õnneks ühtegi füüsilist vigastust ei saanud. Siiski oli ta suures šhokis.

    Küsisin “kas Sinuga on kõik korras?”
    Tema aga küsis kohe vastu “kas auto on väga katki?”.

    Mina mõtlesin seepeale Mis auto? see on lihtsalt hunnik plekki nagu trollgi. Peamine, et inimesed terveks jäid ju. Aga ilmselt Ta ei suutnud väga seda analüüsida, kui õnnelik õnnetus see oli.

    Üks teine meesterahvas tuli ka juurde naisterahva olukorda kontrollima ning tõdes ka, et see on üks rauahunnik ja tähtsusetu küsimus.

    Niisiis, Olge tähelepanelikumad ja ettevaatlikumad. Kuna meie pere auto põrkas ise äsja trammiga kokku on see kuidagi eriti lähedane teema praegu.

  • Kuidas reageerida ebastabiilse inimese ähvardavale telefonikõnele?

    Natuke mõtlemisainet

    Eile postitas Kadri väga huvitava teema Nupsu.ee foorumisse. Sellise, mis paneb mõtlema ja endasse vaatama. Usun, et me kõik vajaksime sellist hetke.

    Kui me ei ole varem leidnud selleks võimalust, siis nüüd nii jõulude aeg kui ka aasta lõpp on täis momente, millal me suudaksime selleks aja kuskilt näpistada. Usun, et kui sellele teemale pilk peale visata, siis tekib sama emotsioon, mis minul. Vaata siit: http://www.nupsu.ee/index.php?menu=forum&page=viewtopic&topic=25675

    Nüüd kui uudised on täis negatiivseid sõnumeid ning kurjakuulutavaid teateid mustast tulevikust, siis on eriti oluline, et me leiaksime endas üles just kõige olulisemad väärtused. Mina isiklikult usun, et selleks on meie perekond. Teame kõik, et kehv olukord majanduses hakkab mõjutama meie emotsioone. Ja tihti unustavad inimesed ära ning elavad oma tujusid välja oma lähedaste peal. Mõni tõstab häält ja teine tõstab isegi käe oma kaasa või lapse vastu. See ongi see moment, kus väärtushinnangud on kaduma läinud ning pinnale on kerkinud ebajumalad.

    Täna ilmus Nupsus ka “juhuslikult” üks väga soe ja liigutav artikkel Pärnu perekonnast, kelle majanduslik seis ei hiilga, kuid väärtushinnangud on meile eeskujuks kõigile. Just see teebki nad tugevaks. Mina isiklikult olen soovinud leida hinges sellist rahu nagu tundub olevat selles loos pereisa Madisel. http://www.nupsu.ee/?menu=parenting&cat=2,81&item=2509

    Niisiis ma kirjutasin selle kirja kuna usun, et need 2 linki viivad mõtted olulisemalt positiivsemale teele, kui see, mida kuuleme
    raadiost, televiisorist ja päevalehtedest meie majanduse kohta. Uudised, mis hirmutavad ja ajavad segadusse, kuid tegelikult peaksid tooma meis välja parima.

    Suurima lugupidamisega,

    Kaarel Veike

    ——————————————————————————————————

    Olen kindel, et enamik luges seda e-kirja , kuid ma ei tea kui paljud sellesse konkreetselt süvenesid. Siiski jäi mulje, et seekord minu soov inimestes äratada positiivne meel suures osas ka õnnestus. Väga tore oli vastu saada ka tänukirju ning tervitusi. Nende üle on alati hea meel .

    Kuid üleeile helistas üks meesterahvas. Väga vihane. Tema uskus, et olin tulnud selle kirjaga rikkuma nende suhteid.Ta oli nii ärritunud kuna uskus nagu minu eesmärk oleks astuda nende suhte vahele. Ta ilmselt ei teadnud, et see kiri läks ka paljudele sellistele inimestele kellega mul pole kunagi au olnud isiklikult kohtuda ega suhelda. Niisiis Ta soovis minuga kohe kokku saada ning tulla “arveid klaarima”. Lõpuks seletasin talle olukorra lahti. Seejärel vihase pobina saatel ka kõne lõppes.

    Mind pani veelgi rohkem muretsema aga just eriti selle kõne pärast tema ning samas paljude teiste perede (ka enda pere, kuid teise nurga alt) heaolu. Aga praegu tahtsin rääkida vaid helistajast. Mõtlen, et milline osa minu kirjast Teda võis ärritada? Kui see oli vägivalla või vaimse terrori osa (mis tundub praegu ülimalt tõenäoline), siis kuidas peaksin reageerima? Ei tea kas mind häirib see osa kuna olen kohati üsna kange ja selline ähvardav kõne vaid süvendab minu “missioonitunnet” või häirib see südant kuna see kõik jättis kuskil-asetleidva-ebaõigluse tunde sisse. Igatahes mind see häirib, kuid ma ausaltöeldes ei oska midagi teha ning võimalik, et ei peakski kuidagi reageerima?

  • Füüsilisest karistamisest

    Mina usun, et vägivald kasvatab vägivalda ja nii lihtne see ongi. Olen saanud rihma, peksa, tutistamised olid naljaasi jne. Meid karistas selliselt ema, isa, vanaema ja ega meenugi väga, et keegi oleks teisiti karistanud. Erinevalt oma vendadest, kes usuvad, et nad said kerepeale asja eest, arvan mina, et nad lihtsalt ei suuda leppida sellega, et neid on väärkoheldud. Ma austan oma vanemaid, kuid see ei tähenda, et ma ei suudaks näha nende vigu. Minu isa on surnud. Mõni aeg peale Tema surma suhtusid kõik Temasse kui pühakusse. Ma saan aru, et surnutest halvasti rääkida pole ilus, kuid eelkõige tuleks säilitada reaalsustaju. Ta oli ülihea osades asjades, kuid isa rolli suutis Ta sulanduda hästi kahjuks vaid oma viimastel aastatel.

    Mina isiklikult ei suuda mitte kuidagi leida põhjust, et kuidas võiks last füüsiliselt karistada. Missugune võiks olla Tema süütegu, et ei suudaks asja lahendada mõistlikult, säilitades eneseväärikuse? Mulle näib, et füüsiline karistus läheb käiku, kui lapsevanem ei pea oma lapsest lugu ning Temale aja pühendamise asemel tõstab hoopis Tema vastu käe. Ma lihtsalt tõesti ei suuda näha ühtegi vabandust lapse löömiseks või füüsiliseks karistamiseks. Mul isegi tekib tohutu viha sellise mõtte või arutelu juures. Usun, et see ongi ainuke asi, mida füüsiline karistamine on minule teinud. See on jätnud minusse kibestumuse ja viha. Ma ei saa väita, et oleksin halvem või parem inimene, kui mind oleks karistatud teisiti, kuid usun südamest, et oleksin õnnelikum. Minevik aegajalt ikka surub hinges.

    Täiskasvanuna tagasivaates oma isa- ja emapoolse füüsilise karistamise õigustamine tuleneb ilmselt sellest, et vastasel juhul inimese “minapilt” satub ohtu. Inimene on ehitanud ennast just sellele vundamendile ning kui uus põhi või väärtustebaas tungib peale, siis me ei suuda aktsepeerida seda kartes et majake kukub kokku. Tegelikult ei kuku. Sisemine universum on nagu väliminegi. Sellel on piirid sama kaugel kui fantaasial 🙂

    Loodan, et keegi minu mõttekäigu peale pahaseks ei saa ning mainin siia juurde veel ära, et ma kahjuks pole ekspert. Olen vaid inimene, kes räägib isiklikest kogemustest ning tunnetest ja meelsusest.

  • Lorelei

    Täna käisime KUMUs ning nägin seal Johann Köleri maali: Lorelei needmine munkade poolt. 


    Johann Köler - Lorelei needmine munkade poolt

    Heinrich Heine luuletus Lorelei ja see teema on jätnud mulle sügava mulje hinge.

    Ja, et teisedki luuletusest osa saaksid, siis pane sellegi siia:

    Mis peaks küll tähendama,
    et nõnda kurb on meel?
    Üks muinasjutt, ikka seesama,
    ei unu mul ikka veel.

    Õhk jaheneb, hämaraks muutub,
    nii vaikselt voolab Rein,
    ju eha harju puutub
    ja sädeleb kaljusein.

    Võib kalju peal näha üht neidu.
    Ta istub seal üleval,
    nii ilus, et sõnu ei leidu,
    ja kuldsed juuksed on tal.

    Kuldkammiga õhtuvilus
    soeb juukseid ja laulab ta.
    On kütkestav, nõiduslik-ilus
    ta laulu meloodia.

    All laevnikul väikeses laevas
    nii rahutu süda on sees.
    Ta kuulab, täis õnne ja vaeva,
    ei märka, et karid on ees.

    Ma usun, vool kaasa viis teda
    ja keerises hukkus ta,
    ja tegi kõike seda
    Lorelei oma lauluga.

    Originaal on see:

    Heinrich Heine on autoriks ja luuletus…

    Ich weiß nicht, was soll es bedeuten,
    Daß ich so traurig bin;
    Ein Märchen aus alten Zeiten,
    Das kommt mir nicht aus dem Sinn.

    Die Luft ist kühl, und es dunkelt,
    Un ruhig fließt der Rhein;
    Der Gipfel des Berges funkelt
    In Abendsonnenschein.

    Die schönste Jungfrau sitzet
    Dort oben wunderbar,
    Ihr goldenes Geschmeide blitzet,
    Sie kämmt ihr goldenes Haar.

    Sie kämmt es mit goldenem Kamme
    Und singt ein Leid dabei;
    Das hat eine wundersame,
    Gewaltige Melodei.

    Den Schiffer im kleinen Schiffe
    Ergreift es mit wildem Weh;
    Er schaut nicht die Felsenriffe,
    Er schaut nur hinauf in die Höh’.

    Ich glaube, die Wellen verschlingen
    Am Ende Schiffer uns Kahn;
    Und das hat mit ihrem Singen
    Die Lorelei getan.

  • Sina oled eeskuju!



    Lastekaitse Liit, Sotsiaalministeerium ning Perekeskus Sina ja Mina poolt ellukutsutud kampaania, millele pani oma õla alla ka Nupsu.

  • Käed on hoidmiseks, mitte karistamiseks

    Käed on hoidmiseks ja kaitsmiseks, mitte karistamiseks – selline on 2008. aasta 15. juunil Zagrebis käivitunud laste kehalise karistamise vastu suunatud Euroopa Nõukogu algatuse oluline sõnum. Algatus kutsub meid astuma lastele suunatud vägivalla vastu. Nüüd on see sõnum jõudnud ka Eestisse!