Blog

See on väga hea teema. Ma olen alati olnud kergeusklik inimene ja sellest tulenevalt uskunud ja siiani kohati ka usun ristiusku. Kui aga ateism minus rääkima hakkab, siis oma pere ja sugulaste pahameeleks pean ütlema, et see on igavene jura ning jutt sellest kuidas kõik paha lõpuks ühel hea päeval põhjendatud saab ajab mind öökima. Siis tuleb mängu jälle mingi emotsioon, kui mingi asi õnnestub. Tunnen, et kõik tuleb omal ajal ja just sellel hetkel kui seda enim hinnata oskan. Tunne nagu saatuse käsi oleks mängus. Aga siis tuleb keegi ja sonib taas midagi tähemärkidest ja kuidas kõik veevalajad on ühesugused ja kõiketeadva infoga astroloogiaraamatust ning juba on teada ka seda, et (õhtulehe info) täna on suured võiduvõimalused või ole parem toas, sest õnnetus juhtub vmt. Kõik see aga jätab mind segadusse, et kuidas sellist jama on võimalik ajada ja veel hullem uskuda? 
Siis aga tuleb mängu saientoloogia, millest Eesti inimesed teavad hästi-hästi vähe ja kui nad ka arvavad, et midagi teavad, siis tihti ainult meedias olnud valeinfot. See usk on hetkel mulle kõige sümpaatsem. Saientoloogidel on lubatud olla samal ajal moslem või kristlane või ateist. Lihtsad õpetused ja unistused paremast maailmast. Kõik normaalsed inimesed kuuluvad sellesse mõttelaadi isegi kui nad ise seda ei tea. Sa ei pea olema saientoloog, et olla saientoloog – kui Te mu mõttest aru saate. Igasugused platsenta söömised ja muu selline ei kuulu selle usu juurde ning on kantud edasi selliste uudisteportaalide poolt, kes oma allikaid ei kontrolli. See selleks. 

Üks asi on aga usul eriline ja see on jõud, mis inimene sellest ammutada võib. Kui seda veel oskaks positiivselt suunata, siis ei saa midagi olla usklike või usu vastu.