Blog

Olin lastega omapead ning otsustasin väikese jalutuskäigu teha (Vince jäi koju). Nimelt oli Maria unustanud bussijaamas kioskisse enne pikamaareisile (Tartu) ostetud ajakirjad. Mõtlesin, et valmistan talle heameelt ja toon need ära. Hea põhjus ilusa ilmaga välja minna. Piritalt liikusin Tallinna Autobussijaama ning see teekond ja päevake osutus ootamatult väga meeldejäävaks.

Sissejuhatus

Kõmpisime siis Piritalt bussijaama ning seal teemat tõstatades ajakirjade unustamise seika ühelegi müügitädile ei meenunud. Ju siis oli keegi teine need kaasa haaranud või tädid juba oma kotti pistnud.

Teekonnast

Hetk nr.1

Vahepeal ründas Dinxterit ka üks hundikoer, kes minema sai kupatatud. Lihtsalt kargas ootamatult Dingole selga. Dingo oli rihma otsas ja palavaga oli lihtsalt keskendunud vastutulevate võimalike varjualuste poole suundumisele.

Hetk nr. 2

Võtsime bussi nr.17 bussijaamast ning Sütiste teel kargasime maha (Mina, Dingo ja Lopa ehk see tiim, kes teele läks) ja sealt jalutasime tagasi koju.

Hetk nr.3

Vahepeal peatusime macdonaldsis ja sõime burksi ja pissisime Sipelgapesa elamurajoonis sõna-otseses mõttes sipelga pessa. Loomulikult mitte planeeritult, vaid seda märkasin alles kui sipelgad mööda mind üles ronisid ja ma Lopat “ametis” hoidsin.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma üldse rääkida. Meelde kõige eredamalt jäi hoopis miski muu. Ehk hetk nr. 4 ning kari vaimult vaeseid

Oodates bussi, mis meie seiklust jätkuteele viiks, oli meie ümber hulganisti inimesi. Inimesi, kes bussi saabudes meist ees sisse ronisid ja oma igapäeva elu elasid. See oli nõme ja lapsevankrile üldse mitte sõbralik buss. See kus trepi keskel on käsipuu ning millest käruga ülesronimine on täielik “pain in the ass” ja seda enam, kui sul ühel käel on koer rihma otsas. Kes siis aitasid? Kõik need nö. ilusad inimesed, kehalt terved ja tugevad lihtsalt passisid ja hajusid oma kohale ning ei liigutanud lillegi. Proovisin igasuguseid abituid ja lolle nägusid ja ka kõval häälel end väljendada ja öelda “Kas keegi aitaks mind?” ning ainuke inimene, kes mulle abistava käe ulatas oli invaliid. Jah! Jalad tudisesid all ja olid kõverad, inimene lonkas ja värises üle keha ning püsis püsti jalutuskepi toel. Ja ta tuli tudisedes paar sammu, kükitas ja võttis oma vaba käega vanrki esimesest otsast kinni ning me tõstsime Lopa koos bussi. Kogu see tervete kehadega, kuid vaimult vaesete vastik hall matsikari lihtsalt passis oma tuimade pilkudega. Usun, et nad on kõik toredad ja väärtuslikud inimesed (sest nii on poliitiliselt korrektne), kuid samas täiesti tuim ja hall zombie-mass. Kui buss liikuma hakkas ja meie pilgud abivalmis kodanikuga taas kohtusid, siis tänasin teda veelkord ning tõstsin suurelt üles oma pöidla ning kiitsin teda täiest südamest pilgu, žestide ning oma tunnetega.

Mu isa ütles ikka tihti, et tal ei ole sõpru. Kui mina ükskord sama väitsin, siis peatas ta mu ning lausus “Sinul on veel selline vanus, kus sul on palju sõpru!”.

Sellest hetkest on aeg liikunud vahepeal pool elu edasi. Mingi hetk tundus sõpradering väga selge. Seejärel tuli periood, kus hakkas selguma vähe tõelisem sõpruskond. Sealt veel ajas edasi filosofeerisin, et sõber on hoopiski mitte isik, vaid käitumismall. Ja eks ta tegelikult olegi üks suhteliselt abstraktne asi nagu armastuski. Seega usun ja arvan, et minu üks ja ainus ning kõige parem sõber on mu elukaaslane Maria.

Kuid sõbrad, kui laiem ring ning piir tuttava ja sõbra vahel?

Sõpradega on ikka selline lugu, et nad on sulle lähedasemad ning väga sarnaselt perega võivad musta stsenaariumi korral tülid minna väga valusaks. Tuttavaga tülli minnes võib halvimal juhul viga saada nina aga pere- ja sõpruskonnatülides puruneb süda. Südamevalu ja armid aga ei kao, nende osakaal lihtsalt kahvatub ajas. Seega sõbraga, kes ei käitu nagu sõber, ei pruugi olla terve lävida. Inimesi on palju ning tähelepanu võiks saada ikka ainult head. Ka perekonnaga lävimine või murtud peresuhete parandamine võib mõnikord mitte väärida pingutusi. Kõige paremini märgivad viimast alandamine, ahistamine, vägivald (ka vaimne) ja muud taolised aktid. Ja kuna sõbrad ja pere on sulle lähedased, siis on nendele teada ka see, mis sulle haiget teeb. See on relv, mida tihti kasutatakse. Kuskil ajakirjas just üks psühholoog äsja kirjutas sellest päris kenasti.

Ja veel üks oluline aspekt

Kui hea sõber oled sa ise teistele? Oled sa abivalmis ning kuulad teiste muret ja aitad? Või oled sa olemas ainult headel aegadel? Kui sõber eksib, siis kas ütled talle seda või lased edasi ekselda? Kas solvad või haavad sõnadega, kurjustad ja pahandad või suhtled mingil muul viisil ebameeldivalt, kuigi saaks positiivsel toonil ja toetaval tämbril ehk paremini? Kas arvestad teistega?

Kui sa ise pole teiste vastu hea, siis kuidas saakski vastupidi? Ära nüüd peaga vastu seina kuku põrutama. Nagu eelpool mainisin, siis tasuks tõsiselt kaaluda, milliste suhete nimel tasub panna mängu kõik.

Mis minusse puutub, siis osaliselt ma veel vist nagu otsiks, teisalt tunnen ennast juba vahest nagu oma isa. Aga kõige olulisemaks pean, et järeltulev põlvkond leiaks endas üles need väärtused ning et nad oleks ümbritsetud turvalistest ja tugevatest sõprus- ja peresuhetest. Olgu siis sõber isik või käitumismall, pereliige või kasvõi lind-loom, taim või misiganes asi. Kõik negatiivne tuleb panna ajas kahvatuma ning otseses mõttes suurelt elada kõigest kurjast üle.

Kas sõprus on nooruse joovastus või ajas kasvav väärtus?

Sõitsin trammiga, milles oli kari lapsi. Võimatu oli öelda, kus või kes oli kellegi ema või isa. Ühel hetkel oli juba mingi imik mul süles, keda polnud kuhugile ulatada ning kogu see situatsioon oli suhteliselt veider kuni muutus täiesti absurdseks. Trammijuht otsustas teha peatuse ning lipata U-19 jalkamatši vaatama. Lubas 20 minutiga ära käia. Kuna kõik oli juba niigi segane, siis väga pikalt sellel imelikul käigul mu mõte ei peatunudki, kui nüüd täitsa aus olla.

Varsti aga tuli ehmatus. Tramm hakkas edasi veerema, kuigi juht polnud veel naasnud. Andsin beebi oma käest kellegile edasi ning ronisin liikuva trammi uksest välja, et sealtkaudu juhikabiinini jõuda. Hoog järjest kasvas ning teel liikus inimesi ja autosid, kes kõik võinuks viga saada. Ohus olid ka kõik inimesed ja lapsed, kes olid trammis sees. Kuigi käigukast oli igati võõras ja keeruline, siis sidur, pidur ja gaas olid nagu tavalisel sõiduautol. Pressisin jõuga pidurit ning üritasin käiku välja rebida. Tramm seiskus pika punnimise peale ning õnneks keegi viga ei saanud. Mõne aja pärast saabus ka trammijuht ning keegi väga pahane polnudki. Mõtlesin, et räägin sõber Priiduga, kes iseenesest oleks võinud uudist kajastada, kuid samas võis see juhtum ka üheks vahvaks seikluseks jääda ning niisama omavahel teadmiseks.

Kõik oli nii imelik, et vähekene loogiliseks muutus alles hetkel, mil Maria helistas mulle, kuid unesegaselt lubasin hiljem tagasi helistada. Ja ka see tõi vähekene selgemat pilti, kui märkasin et Priit on juba lahkunud. Eks hiline saunaõhtu ja paar õlle olid minu meeled vähe sassi ajanud. Jah, see oli üks järjekordsetest unenägudest, kus reaalsus ja fantaasia on nii realistlikult seotud, et toibumiseks ja tõeliste sündmuste eristamiseks kujutelmast läheb ikka veel päris mitu head tundi.

Nupsu vanemaharidusliku videoprojekti raames valmis video “Kuidas õpetada lastele hügieeni?” ning seal said rolli kõik minu pere liikmed (va. mina ise) :-).

Video sisu kohta võid kommentaari jätta Nupsu perekooli

Jah, 2 aastat võib minna kiiremini, kui eales arvata oskad. Kas ma olin selle aja jooksul hea isa? Kas ma sain lubada oma lapsele seda, mida ta vajas? Ma soovin, et oleksin olnud parem, kuid eks järgnevad aastad on mul aega end parandada.

Palju õnne sulle Lopa,

kuid ärme unusta, et nii nagu me ise oleme oma õnne valajad, on õnnesepistajateks ka lapsevanemad ise. Eriti, kui tegelinski on nii pisi nagu seda meie Lopster on.

Olgu meil jõudu, armastust, headust ja tarkust ning juhtu, et saaksime pakkuda sulle rohkelt rõõmu ja õnne!

Laupäev, 26. mai 2012 jääb üheks selliseks päevaks, mis kindlasti ei unune ning millele mõeldes võib hulk ilusaid mälestusi ja ülevaid tundeid ikka ja jälle ellu äratada.

Tiina ja Paap

Tegemist on väga-väga heade sõpradega, kelle pealt on võimalik õppida ning kes on toeks nii heas kui halvas. Nii palju romantikat ja armastust, kui on nende vahel, võiks olla meie kõigi elus.

Mul on kahju, et pulmas ei tekkinud momenti, kus oleks saanud hingelt mõned mõtted ära öelda või kõnet pidada. Marial on aga hoopis kindlasti heameel, et üks potentsiaalne piinlik kõne, mis oleks võinud kentslikult välja kukkuda, seekord ära jäi. Igatahes südames oli mul hea tunne ja seda oleksingi tahtnud öelda.

Kokku-lahku-kokku-lahku-kokku

Nad on kaua juba koos elanud aga vahepeale on sattunud ka lahusolekuid. Siinkohal avalikustan ühe saladuse (lihtsalt kuna nii ilusaid saladusi ei tohi hoida) ning ütlen välja esmase lahkumineku põhjuse. Paap oli noor ning väga armunud. Nii armunud, et kui oleks Tiinaga veel kauem koos olnud, siis oleks kohe ära kosinud. Jah, see oligi lahkumineku põhjus :-). Muu polegi oluline. Lõpuks elu viis ikkagi asjad sinna rajale, kus nad minema pidid ning nüüd ongi see kooselu saatuse tahtel lõpuks sõlmitud.

Pikk kõne versus lühike kõne

See postitus on vist eelkõige tehtud seetõttu, et pulmas kõnet pidada ei õnnestunud. Südamel on aga asjad alles ning kuidagi peab need välja ütlema. Kuigi tahaksin olla Paabule omaselt konkreetne, siis juhtub mõneti nagu Tiinalgi, et juttu jätkub kauemaks. Niisiis kohati proovin oma teksti Paabulikult lühemaks lõigata nagu ta seda tihti Tiinal teeb, kes põnevat juttu hakkab rääkima ning sellele alati eelloo lisab ning kui seda eellugu jutustab, siis veel mõne sissejuhatuse lisaks leiab ning ühel hetkel jutulõnga arutades unustab alguse ära (võimalik, et ka ei unusta aga lihtsalt suur tõenäosus on 🙂 ) kuniks Paap teda “korrale kutsub” ning palub ühe-kahe lausega taas pointini jõudu. Igatahes on see meie ühiste veiniõhtute õdus rutiin ning hetkel lendlen oma mõtetega pika ja lühikese kõne vahel…

Tulevik

Kuna Paap on keskmisest Eestlasest julgem, siis ta otsustas ühel päeval minna poole väiksema palgaga ametipostile (Eesti sõjavägi). Ametipostile, mida ihaldas tema hing ja süda. Ja tegelikult sobib talle see teekond imehästi ning peaks olema inspiratsiooniks kõigile, kes vihuvad kuskil tööd teha, mille vastu aga tegijal endal igasugune kirg puudub. Paabu puhul hindan ma kõige rohkem ausust ja heatahtlikkust. Kui selliseid inimesi nagu Paap oleks rohkem, siis oleksin mina patrioot nr.1. Ma näen Paabu kõrge lennu takistusena ainult üht võimalust ja see on hulk ebaausaid ametnikke ja asjapulki, kes siiruses näevad ohtu oma sahker-mahkerile. Aga loodetavasti on see ainult minu luulu ja hirm ning ühel heal päeval on Paap seal, kuhu ta kuulub.

Tiina on õnneks väga paindlik ning stuudios konutamisest sobib talle rohkem pildistamine looduses ja igasugustes huvitavates paikades. Temal on seda tõelise fotograafi silma, mida on vähestel siin maailmas. Kuid hoolimata sellest pole ilmselt fotograafiks olemine Tiina prioriteet nr.1 ning vajadus karjääriredelil üles ronida ning end pushida ei saa kunagi ohuks nende suhtele. Pigem näen, et Tiina naudib elu puhtalt selle varjul, kui tema värske abikaasa seda teeb ning on toeks ühise liidu õnnevalemi sepistamisel. Tiina tasakaalustab mõnusalt Paabu “joonlaualikkust” (ei tea, kas selline sõna on olemas…) ning tänu sellele kasvavad ühel heal päeval seal peres kindlasti väga toredad ja vahvad lapsed. Tiina on väga chill ja tänu temale võiks vist nimetada neid koos nüüd perekond Chillako’ks 🙂

…Et nende legend oleks eeskujuks ka järeltulevatele põlvedele!!!

Mul polnud küll plaanis seda postitust teha, kuid samas on siin idee ja teostus, millest võib kellelegi teisele abi olla. Ma pole suur tänapäevaste mänguasjade fänn ning seega kingituste osa on alati väga selline valuline teema. Plastmassi kinkida ei taha ja mõnikord pole raha, et kinkida ka midagi suuremat. Niisiis tuleb panna oma fantaasia tööle ja luua midagi oma käte või mõistusega. Pojale ja mõnele tema väiksemale sõbrale olen kinkinud isenokitsetud vibusid, kuid sama tegevust kordama jääda pole ka cool. Pealegi on vibumeisterdamiseks parim aeg suvi aga kõik sünnipäevad ei säti end alati ühtlaselt sellesse perioodi (meie tutvusringkonnas on aga suvi muidugi põhiaeg :-)). Siit siis selline idee, mida saab aastaringselt teostada – vajab vaid tahtmist, aega ning nokitsemist.

Tee koomiks. Kasuta pilte sündmustest ja hetkedest, mis hästi meelde on jäänud. Too esile sealt mingid naljad, mis sellega seonduvad või pööra sündmused üldse peapeale. Aga mis siin ikka pikemalt rääkida. Kõige parem on seda demonstreerida. Ehk siin on kingitus, mille tegin Vincenti ühele parimale sõbrale, kellega nad on juba õige pisikesest peale koos kasvanud.

NB! Reaalne kulu tekkis siis, kui failid välja printisime ning ära lamineerida lasime. Lamineerituna säilivad ja peavad nad väga hästi vastu.