Inimestele meeldib jagada elu eraldi peatükkideks või lugudeks. Samas ulatub iga uue loo algus kaugemale ning selle tekkimist ja nüansse mõjutab kogu eelnev elu ning selle elatud aja jooksul kogutud kogemused ja teadmised.
Minagi üritaksin oma postituse tõmmata võimalikult kitsaks ja arusaadavaks, sest muidu ei jaksaks sina seda lugeda ning mina ei teaks millega alustada või kust läheb piir (privaatsus, haakuvad elud jne.) arutelu õigeaegseks ja soliidseks lõpetamiseks.
Saage tuttavaks minu ema ja isa
Mõlemad sündinud 1955 aastal täpselt ühekuise vahega. 29. september isa ja 29. oktoober ehk kuu aega hiljem ema. Vaadates nende kohati armast ja teise nurga alt haiglast kokku-lahku suhet, lapsekasvatusmetoodikat (või täpsemalt selle puudumist) ning peale nende lahkumist maha jäänud segadusi suhetes, sündmustes ja kõiges mis oli ja on, siis ei teagi kas see on tagantjärgi naljakas või tegelikult väga valus ja tänapäevani mitut elu mõjutav negatiivne tegur.
Minu isale meeldis korrutada tsitaati Puškini Oneginist “Mu onu tõtt ja õigust tundis, kui taibukas ja tubli mees, mind surivoodilgi veel sundis, aukartust tundma enda ees!” ning vanarahvatarkust “Laiskus, laiskus, lase mind lahti, peremees peksab sind ja mind.”. Talle meeldis valjuhäälselt kõneleda ja lugeda pikalt moraali. Talle meeldis esineda ning kuna ta oli väga karismaatiline tüüp, siis poleks teisiti saanudki. Hoolimata tema austusest aususe, otsekohesuse ja õigluse vastu suutis ta järjepidevalt astuda “ämbrisse” ning tema tegemisi saatis konflikt-konflikti järel.
Minu ema oli õrn naisterahvas, kellele meeldis teha suitsu ning hoida poosi nagu ta oleks tõeline emalõvi. Kui vaja, siis annab isale vastu pead ning võtab kutsikad kõik enda kaitse alla. Teisalt nägime me teda väga palju nutmas ning mitmeid kordi soovis ta oma elule lõpu teha. Oli päevi, mil mu õde ei julenud koju minna, sest ema oli ähvardanud end ära tappa. Ja nagu Kadri ja Jaagu elu ikka käis üles ja alla ning selles polnud stabiilsust, siis ka pärast isa surma jätkus elu lainetena. Suuremas osas aga lained vaibusid ja asjad jäid seisma sinna valusamale poolele. Kui mu ema oleks veel mõned aastad elanud, siis oleks kindlasti saanud kinkida talle veel ühe tõusu. Ta vääris seda. Aga kahjuks 11. märts ta suri.
11
Ma ei saanud jätta märkamata, et 11. märts on vägagi sarnases seoses 11. veebruariga, mis on minu isa surmapäev. Küll jäi sinna vahele 14 aastat aga ega see tunne pole küll selline. Tunne on nagu isa oleks surnud täpselt 1 kuu varem. Kõik need küsimused, millele pole leitud tänaseks resolutsiooni ja mida oma peas korduvalt analüüsid ja läbi mängid on just nii värskelt mul iga päev mõtetes. Ja nüüd kui ema lahkus siit ilmast, siis ei võtnud ta kaasa endaga küsimusi ega jätnud meile vastuseid. Maha on jäänud taas palju sassis suhteid ja kahetsusväärseid olukordi.
Teineteist
Minu isale meeldis korrata seda, millesse ta nii väga uskus ehk “Veri on paksem kui vesi.”. “Pere peab kokku hoidma” lausus ta tihti. Ja ometi päeval, mil isa suri kerkisid mu peas esile mitmed valusad küsimused. Näiteks mõtlesin, et kuidas Lauri (minu poolvend) nii kiirelt Tartust Nõvale jõudis. Kahtlustasin Kadrit (oma ema), et ta võis samuti olla selles osaline. Miks meie väga hea peresõber Ahti jäi sel päeval koju ning kas ta teadis eelnevalt, mis isaga juhtub? Need mõtted “kingiti” mulle saatuse poolt minu 16-ndaks sünnipäevaks ehk 1998 aasta 11. veebruaril. Päev, mil isale ütlesin “Ma armastan sind”. Päev, mil teda viimane kord elusana nägin.
Ja nüüd 14 aastat hiljem oma õe ja kahe venna peale mõeldes on mul päris valus. Ma võin minna ajas tagasi nii pikalt ja leida nii valusaid mälestusi ja mõtteid, et teineteist austada ja armastada on vägagi keeruline. Võib-olla armastus sunnib taas suhtlema, kuid seejärel tuleb mingi uus pettumine, konflikt, tüli ning mille algeid võid otsida eelmisest või üle-eelmisest konfliktist või isegi sellest, et Kadri ja Jaak ei olnud lihtsad inimesed ning seega ei teinud nad ka oma laste elu lihtsaks.
Mõnikord on närv nii must, et tahaks suhtlemise täielikult katkestada. Teinekord teeb haiget see, et sinu enda väärtushinnangutes on peresuhted väga kõrgel kohal. Suhete katkestamine on midagi, mis meie peres käib väga kergelt. Oleme kõik periooditi kedagi blokeerinud või eiranud ning suhtlemist pole toimunud isegi vahepeal mõndade osapoolte vahel mitu aastat. Ja siis ühel päeval toob saatus meid ühe laua taha ning kõik hakkab otsast peale. Ja ega see ju väga teisiti polnud ka tegelikult enne seda, kui isa suri. Isagi juurest sai mitmeid kordi ära kolitud ja emagi sai mõnel korral hüljatud. Me kõik olime lükata-tõmmata väikese lapsena. Nüüd aga kiigume samasoodu edasi aga vanemaid enam pole.
Matused
Matustel palusid Lauri ja Mihkel (vennad), et ma ütleksin paar sõna peielauas Kadri mälestuseks. Ma tänasin kõiki, kes tulid meie ema ära saatma ning teda oma kohalolekuga austasid. Ja siis ma rääkisin ka südamest oma soovi, et pere võiks saada kokku ka sagedamini. Ei pea olema ju alati kellegi matused või vanaisa juubel, mil suguvõsa kokku tuleb. Kui perekond hoiaks kokku, siis oleks kõikide elud paremad.
Vanaisa Tõnu on küll väga sirge ja selge mees ning siduvaks tegelaseks sugulaste vahel aga siiski pole suutnud ka tema oma unistust ühtsest perest ellu viia. Kuigi emal oli 3 venda, siis ükski polnud neist nii tugev, et Kadrit tema mures märgata ja aidata. Loomulikult ma sõnastasin selle mure ja mõtted ümber tagasihoidlikusse unistusse sagedasematest koosviibimistest ja muust sellega seonduvast.
Oleks ma selle kõne pidanud koheselt peale ema surma või nüüd jälle nädal hiljem. Hetkel, mil minu usk peresuhete paranemisse on jälle täielikult kadunud, siis oleks mu sõnad kõlanud selliselt:
“Ma tänan, et te siia tulite. Ma olen kindel, et teil kõigil on Kadriga erinevad mälestused. Kuid, kes teist tegelikult tundis Kadri muresid ja valusid? Kes teist üldse oleks hoolinud? See on ebaõiglane, et Tõnu peab matma oma tütre ning kui täna poleks siin teda, siis poleks siin ka teid? Meil kõigil on kanda oma vastutus selle eest, et Kadri meie hulgast nii vara lahkus. Olen kindel, et tema surma põhjustas tugev stress ning pikaaegne masendumine. See naeratav ja elurõõmus Kadri oli tegelikult läbipõlenud depressioonis naisterahvas, kelle pojad oleksid suutnud olla tunduvalt tugevamad ja targemad aga nende vähene haridus, segane lapsepõlv ja muud probleemid tegid sellest ühe jõuetu kaadri. Loomulikult oleme me täna targemad kui eile aga eilse õppetunnid on olnud väga valusad. Nii palju oleks võinud olla teisiti. Ma loodan, et nii mina kui ka minu õde ja vennad arenevad edasi inimesena ja isiksusena ainult paremas suunas ja et me kõik leiaksime rahu, armastust ja hoolivust kõikide suhtes. Mitte ainult pere, vaid ka kõik kes meie teele jäävad.”
Lõpp ja lõpp ning taaskord lõpp ja sellest tulenev uue asja algus
Ehk kõik mis ma kirjutasin ei seleta lahti seda, mis toimus või kuidas kõik algas ning enamgi veel kuidas see kõik ühel päeval lõppeb. Sest tegelikult ei olegi algust ega lõppu, on vaid arenevad suhted ja pöörlev maailm. Meie saame aga neid suhteid muuta ainult siis, kui me muudame iseennast. Ja kuidas ennast täpselt muutma peaks, peaks selguma hetkeolukorra põhjalikust analüüsist. Leida üles see, kes sa oled ise ja näha teisi sellisena nagu nad on. Selgitada välja, kas tegemist on suhetega, mille nimel vaeva näha või hoopis sidemetega, mis tuleks lahku lõigata et need ei hakkaks lõpuks kahjustama järeltulevat põlve samal viisil nagu nad on korduvalt kahjustanud meid ennast.
