Blog

Eellugu

Meil on kuri koer, kuid ta on ka äärmiselt arukas. Ainus asi, mis tema arukust vähendab on tema jonnakus. Ta ei ole koer, kes laseks põhjendamatult endale pähe istuda. Ja kui seda teha proovid, siis ta solvub. Solvumisi tuleb ette, kuid mõnikord jääb see hinge pikaks kripeldama ning sealt järgnev lugu algabki.

Annu (8-aastane sugulane), kes väiksena Dingot tsipake kiusas või noris on selle loo üks tegelasi (Dingo oli siis veel inimeseaastates arvestades kuskil eelkooliealine). Pikalt siin Annut tutvustada polegi vaja, kui ehk lisada infot seiga kohta, kus tagumikule tal ühel hetkel üks sinikas tekkis. Dinxter Paks näpistas teda hammastega, et ennast maksma panna. Annu jättis sellises mahus kiusamise järgi, kuid näpistamine ei rahuldanud meie koera, kes siiani väikest vimma peab.

Täna

Astus uksest sisse Annu koos Vincentiga. Nad ei koputanud, sest see ajaks Penelope üles ja ajaks Dingo haukuma või vastupidi ajaks Dingo üles ja Penelope … või no vastupidi selles mõttes, et Dingo haukuma ja siis Penelope üles. Misiganes…

Annu astus tuppa ning Dingo hakkas urisema. See pole midagi uut. Mina keelasin ning Paksu ei kuulanud mind. Hoopis urises uuesti ning hetkeks tundus nagu uriseks isegi minu peale. Loomulikult seda ei saa lubada ning koputasin vastu nina ja siis saatsin laua alla. Urin aga kostus edasi. Seejärel võtsin tal karvadest kinni ja sakutasin, et teha selgeks kes siis ikkagi on peremees. Stseeni lõpp.

Milles point on?

Kogu seda võimuvõitlust vaatas Vincent kõrvalt ning kui tavapäraselt üldiselt ta ei nuta, jonni, ehmu ega karda ja muretse, siis seekord ta sai väikese šhoki. Ta tardus paigale ning hoidis nuttu kinni. Ma üritasin lohutada, kuid seejärel purskus ta pisaratesse ning vajus sülle nutma. Ta nuttis pikalt ning ma lohutasin ja seletasin olukorda ning oma peas tajusin, et me kodus ei ole tükikestki vägivalda. Ja selline situatsioon peresiseselt tegi tõepoolest hingele valu. Oma lapsepõlves oleks see tundunud tühine, kuid praeguse elu juures… no minul tekkisid süümepiinad.

Kui Vincent vaikselt rahunema hakkas, siis proovisin korra veel teemat puudutada, et mitte halba valgusse tema silmis jääda, kuid ta vastas “Ärme räägi sellest, sest mu meel muutub nii kurvaks” ning hakkas uuesti nutma. Talle meenus kõik halb, mida keegi kuskil oli kunagi Dingo kohta öelnud. Ta teatas, et hoolib Dingost nii palju, et kõik sugulased ja sõbrad ei ole ka nii tähtsal kohal. Ta on ju Vincentile nagu vend ning minu käitumine või situatsiooni lahendamine sellises valguses on päris masendav. Ma ei teinud tegelikult ju füüsiliselt Dingole haiget, kuid hetkel on meil kõigil hinges valus.

Video Dingost ja Vincentist

Ameerikas, Washingtion DC’s mängis tänavamuusik tund aega viiulit. Teda peatus kuulama vaid paar inimest. Lapsed tahtsid jääda seisma, kuid ema-isa tormasid oma elus edasi ning tirisid ka pisikese sellest vaatemängust eemale. See viiuldaja teenis esimese 10 minutiga ca 5 dollarit ning tunni jooksul kokku panid talle mündikesi kiirustajad 34 dollarit. Mõni üksik peatus minutiks ning kuulas ja siis liikus edasi…

Mida nad aga ei teadnud oli see, et viiuldaja oli Joshua Bell. Üks kõrgemalt hinnatud muusikuid maailmas. Tema käes oli pill, mis väärt ca 40 miljonit Eesti krooni ja kandis ette ilusamaid kunstitükke, mida viiulil mängitud. Kui tahaksid teda vaatama minna tavakontserdile, siis pileteid leiab hinnaga alates 3000 kroonist.

Kui palju ilu jätad sa maailmas tähelepanuta, sest oled pidevalt jooksus? Palju lased sa oma lastel nautida ilu, mida sinu silmad ei märka? Kui sa oled tormamas, siis kas selleks on piisavalt põhjust, et samaaegselt mitte hinnata ilu? Kas sa naudid elu või tormad sellest lihtsalt läbi?

Olen hetkel kodus haige. Iga kord, kui haigeks jään, siis hakkab mind vaevama topeltstress. Tekivad igasugused painajad, mis ei lase rahulikult olla. Mured venivate tööülesannete ja muu säärase pärast, millega ma niigi graafikust pidevalt maas olen. Või maas ma vist väga ei olegi, kuid lihtsalt ülesannete lõputu jada tundub veelgi pikem.

Peale väikest soodakokteili (sooda + vesi), mis mu mao möllavad happed peaks maha rahustama, vaatan endast vasakule ning sealt paistabki minu Penelope. Kilkab rõõmust. Seletab. Naeratab. Ja justkui võluväel leevendab mu valu ja pingeid. Haige ei olegi üldse nii paha olla, sest saad visata pilgu ümberringi toimuvale ning võtta aja maha ja positiivselt seda kõike seal leiduvat seedida.

Ega ma rohkem praegu ei ütlegi, kui ainult ühe vihje. Eelmine aasta oli sarnane asi ning see oli ülilahe!

Mis asjast võiks juttu olla?

Mõni aeg tagasi tegin väikese filmipostituse. Nüüd tunnen, et peaksin kiitma kaht muusikapala, mis hetkel vaieldamatud lemmikud mul on.

Hurts – Wonderful Life

Suurepärane muss ja video. Eriti cool tants!

Marina and the Diamonds – I am not a robot

Suurepärased sõnad…otsast lõpuni. Kuula ja naudi!

You’ve been acting awful tough lately
Smoking a lot of cigarettes lately
But inside, you’re just a little baby
It’s okay to say you’ve got a weak spot
You don’t always have to be on top
Better to be hated than loved, loved, love for what you’re not

You’re vulnerable, you’re vulnerable
You are not a robot
You’re lovable, so lovable
But you’re just troubled

Guess what? I’m not a robot, a robot
Guess what? I’m not a robot, a robot

You’ve been hanging with the unloved kids
Who you never really liked and you never trusted
But you are so magnetic, you pick up all the pins
Never committing to anything
You don’t pick up the phone when it ring, ring, rings
Don’t be so pathetic, just open up and sing

I’m vulnerable, I’m vulnerable
I am not a robot
You’re lovable, so lovable
But you’re just troubled

Guess what? I’m not a robot, a robot
Guess what? I’m not a robot, a robot

Can you teach me how to feel real?
Can you turn my power off?
And let the drum beat drop

Guess what? I’m not a robot (x2)

Guess what? I’m not a robot, a robot (x4)

Juhtus uskumatu asi. Sattusin Annelinnas ringi seiklema. Väga tihti sinna ei satu, kuid pidin mingile arvele järele minema. Mul oli rihma otsas suur karu. Trepikojas ehmusid kõik inimesed ära, kui ma karuga üritasin Jaama 181 trepikojast lahkuda. Karu oli nii suur, et ma polnud 100% kindel, kas suudan teda ohjeldada. Kusjuures ta vist vähekene tunnetas seda ning lasi hammastega õrnalt üle minu jala, et mind seespidiselt õõnestada. Ma ikkagi kutsusin teda korrale, kuid kui inimesed vastu tulid, siis ma oma kõhklust välja näidata ei tahtnud. Karu oli lastega sõbralik. Limpsis isegi mõne nägu. Ma tagant julgustasin, et ei pea muretsema, sest karu ei ole kuri. Endal loomulikult sees vähekene tõmbas pingesse. Veider oli see, et olin selle karuga päris pikaks omapead jäetud!?

Oli veel üks huvitav seik. Nägin eemalt meest suure koeraga lähenemas. Loomulikult ei tahtnud ma, et nad meie juurde tuleks, sest karu murraks koera ilmselt sekundiga maha. Onu aga ei tahtnud kuidagi seda mõista ning lähenes meile. Ma hüüdsin ennetavalt “Ei ole mõtet lähemale tulla, sest mul on karu rihma otsas. Ma ei tea, mis ta teha võib!”. Üllatuseks aga selgus uskumatu asjaolu. Nimelt oli ka mehel rihma otsas karu. Tema karu aga oli rohkem kodustatud ning tahtis vaid suhelda mõne omasugusega. Pidi ka tegema sellist hirmsat häält, kuid kui läheb tapluseks, siis ikka paneb kohe jooksu. Mina oma karuga sama asja öelda vist poleks saanud. Kartsin, et kui see pöördesse läheb, siis on kogu Annelinnaga kööga. Huvitaval moel see keemia toimis ning karud mürasid ja said hästi omavahel läbi. Kas ma ütlesin, et see oli päris huvitav ja mõtlemapanev unenägu?

2007 aastal 17. september saatsime välja pressiteate, kus hõikasime suurelt avalikkusele “Täna avasime Nupsu.ee“.

Päev enne seda aga käis meil kontoris suur vaidlus ja arutelu, kas me oleme ikka valmis? Kas ei peaks veel midagi juurde lisama? Kas midagi ei peaks muutma? Ma pean tunnistama, et mina olin piduriks. Ma vist vähekene kartsin. Olin ju pannud sinna alla juba pea 2 aastat energiat, aega ning raha, kuid kunagi polnud see hetk reaalsusele nii lähedal. Elari, meie tolleaegne programmeerija leidis, et Nupsu on sünniks valmis ning tegi portaali avalikult ligipääsetavaks. Mõnikord oli hea, et tal oli probleeme ülesannete vastuvõtmisega :-).  Elari, Sigrid (Toimetaja juba Beebiringi aegadest), Oliver (turundus ja müük), Epp (abiline) ning mina ja Maria istusime oma Künnapuu väikeses kontoris ning inimeste julgustamiseks osalesime ka ise aktiivselt foorumis. Päris palju tundeid, mälestusi ja mõtteid tekib seoses selle väike tagasivaatega Nupsu algusaegadele.

Mõned päevad hiljem toimus peremess Saku Suurhallis, kus meie 9m2 box oli pidevalt rahvast täis ning registreerujaid tuli juurde sadu. Leidsin ka üles foto, mis selle päeva positiivset ärevust edasi annab. Kogu albumit saad vaadata Nupsu + beebi kodulehelt.
Fotol: Oliver, Epp, Sigrid, Maria, Tiina, Kaarel (Elari on puudu)

Täna sai aga Nupsu juba 3-aastaseks. Meil on peaaegu 20 000 registreeritud kasutajat. Igakuiselt külastab portaali üle 50 000 erineva lapsevanema ning portaalil käib aktiivne elu. Nupsu on kohati nagu päris laps, mõni päev pakub ta tohutult rõõmu ja südamesoojust, kuid järgmisel päeval teeb sind kurvaks või pahaseks. Mõni päev suudab ta iseseisvalt mängida ja areneda, kuid teinekord pead teda suunama ja arendama. Ja ka kõige parema tahtmise juures ei kasvata sa teda üksi, vaid seda teeb kogu ühiskond. Ja mis peamine, sina kasvad ka ise koos temaga!

Mul oli taskus enda id-kaart ning Maria oma ka. Kas kaotasin need Tartus kaubamaja mänguväljakule? Jäid need kuskile autosse? Teatri Kodu ruumidest neid ka ei leitud. Kus need võiksid olla?

Kui keegi leiab dokumendid, siis mis ta nendega teeb? Viib lähimasse pubisse? Käisin Ristiisa pubis uurimas, et kas keegi inimene võiks olla need dokumendid sinna viinud. Neil oli küll 3 erinevat plastik-kaarti, kuid võõrad nimed olid peal. Kaubamaja infolett? Seal oli juba 20-30 erinevat panga- või id-kaarti. Inimesed järelikult viivad lähimasse kohta neid. Kuid kus on minu ja Maria kaardid kadunud? Kas need kukkusid taskust välja või pani keegi need tuuri? Tõenäoliselt on seal ka mu pangakaart…

Kui viimased päevad möödusid perefotode ning fotograafiateemade ümber, siis paratamatult ka ise hakkad mõtlema rohkem sügavuti sellest teemas ning sobrad vähekene mälestustesopis. Just viimase põhjal tundub mulle, et oleme hakkama saanud suurepärase tööga. Kvaliteetsed perefotod kodustes tingimustes või mõnes tuttavas paigas oleks midagi, mida on alati hea meenutada.

Meie ainuke perefoto, kus on kõik liikmed peal on tehtud kuskil vanemuise saalis mingil jõulupeol. Oleks meie ajal olnud Nupsu ja fotograatsia, siis oleks ilmselt mälestusteraamat paksem 🙂

Vasakult: Mina, isa, ema, õde, vennad, vanaisa

Paar päeva tagasi kirjutasin oma sõbranna Tiina fotoblogi esimestest sammudest ja nüüd oleme jõudnud esimese hüppeni. Tsekka koduse fotosessiooni eripakkumist Fotograatsia fotoblogist.