Täna käisime KUMUs ning nägin seal Johann Köleri maali: Lorelei needmine munkade poolt.
Heinrich Heine luuletus Lorelei ja see teema on jätnud mulle sügava mulje hinge.
Ja, et teisedki luuletusest osa saaksid, siis pane sellegi siia:
Mis peaks küll tähendama,
et nõnda kurb on meel?
Üks muinasjutt, ikka seesama,
ei unu mul ikka veel.
Õhk jaheneb, hämaraks muutub,
nii vaikselt voolab Rein,
ju eha harju puutub
ja sädeleb kaljusein.
Võib kalju peal näha üht neidu.
Ta istub seal üleval,
nii ilus, et sõnu ei leidu,
ja kuldsed juuksed on tal.
Kuldkammiga õhtuvilus
soeb juukseid ja laulab ta.
On kütkestav, nõiduslik-ilus
ta laulu meloodia.
All laevnikul väikeses laevas
nii rahutu süda on sees.
Ta kuulab, täis õnne ja vaeva,
ei märka, et karid on ees.
Ma usun, vool kaasa viis teda
ja keerises hukkus ta,
ja tegi kõike seda
Lorelei oma lauluga.
Originaal on see:
Heinrich Heine on autoriks ja luuletus…
Ich weiß nicht, was soll es bedeuten,
Daß ich so traurig bin;
Ein Märchen aus alten Zeiten,
Das kommt mir nicht aus dem Sinn.
Die Luft ist kühl, und es dunkelt,
Un ruhig fließt der Rhein;
Der Gipfel des Berges funkelt
In Abendsonnenschein.
Die schönste Jungfrau sitzet
Dort oben wunderbar,
Ihr goldenes Geschmeide blitzet,
Sie kämmt ihr goldenes Haar.
Sie kämmt es mit goldenem Kamme
Und singt ein Leid dabei;
Das hat eine wundersame,
Gewaltige Melodei.
Den Schiffer im kleinen Schiffe
Ergreift es mit wildem Weh;
Er schaut nicht die Felsenriffe,
Er schaut nur hinauf in die Höh’.
Ich glaube, die Wellen verschlingen
Am Ende Schiffer uns Kahn;
Und das hat mit ihrem Singen
Die Lorelei getan.