Tag: Kuala Lumpur

  • Päev Birma põgenikega

    Veetsime päevakese Birma põgeniklastega Kuala Lumpuris. Jaga oma mõtteid Birma kohta Nupsu foorumis või jäta julgelt meile siia oma kommentaar ning mõtted!

  • Hani aitab mul kokku panna video

    Tore, positiivne, elurõõmus ning inspireeriv naisterahvas, kes teeb oma tööd südamega. Hani blogist saab lugeda, kuidas Ta ka teisi blisscipline’ile suunab 🙂

    Miks ma Hani’st siin kirjutan? Sest Ta aitab mul koostada videoklippi, kus räägin miks Nupsu erineb kõikidest teistest portaalides maailmas ning sellst, mis teeb Nupsust tõelise Nupsu 🙂

  • Filmikogust veel dvd’sid saadaval!!!

    Hei,

    Reis kestab natukene kauem ning seega on saadaval ka teine pool minu armastatud ja austatud suurejooneliselt filmikogust.

    Nimekiri nüüd piltidega: ERITI VINGE FILMIKOGU

    Ja vaata hindu siit: Ostad hulgi, siis saad eripakkumise!

    Tänan Sind ning loodan, et Su filmielamused saavad olema meeliköitvad!

  • Kuala Lumpuri viimane jalakäija

    Eellugu

    Mina ja Roopi vaidleme distantsi üle Titiwangsa linnaosast Visheni ja Kristina koduni Bangsaris. Kui distants on oluliselt lühem minu pakutud 15-20 kilomeetrist, siis pakun et jooksen selle maa ühest kohast teiseni. Loomulikult on Roopil õigus ning distans on ca 9 km. Mina pean lubatud teekonna ette võtma.

    Oluline mõista, kui pole Kuala Lumpuris käinud

    Kuala Lumpur on tohutult jalakäijavaenulik linn. Siin puuduvad suures osas kõnniteed või kui need on, siis need on lagunenud ja koledad. Punktist A jõuda punkti B jõudmiseks kasutatakse ühistransporti või autot. Jah, isegi 500 meetri kaugusele poodi lähevad inimesed paljuski taksoga. See eelnev jutt ei käi muidugi parkide kohta, kuhu jalutajad ennast transpordivad mootorsõidukitega.

    8:25

    Lahkun Titiwangsast suunaga Bangsari poole. Lootus on, et teekonna läbimiseks kulub 1 tund. 5 minutit hiljem hargneb tee mitmeks kiirteeks ning õigele rajale pääsemiseks peab tegema väheke suurema ringi.

    Tupiku märk kohalikele võõras

    Olles kaldunud suuresti maanteedest eemale leian ma mõne hetke pärast põiktänava, mis loogiliselt viib mind maanteeni. Poole kilomeetri pärast avastan, et tegemist on tupiktänavaga ning pean tagasi pöörduma. Saan aru, et Kuala Lumpuris loevad ainult peatrassid. Niisiis otsustan kõrvalteedest loobuda. Orienteerumiseks kasutan eemal paistvaid Petronase kaksikuid ja teletorni. Mõni kilomeeter edasi ja olengi kiirteel. Kiirtee näitab, et olen õiges suunas ning Bangsar on kuskil otse ees.

    Kõrged hooned paistavad

    On pime ja liiklus vägagi aktiivne. Ohutuse mõttes otsustan minna vastassuunda, et tagant mulle keegi sisse ei sõidaks. Jooksen edasi. Teerajad hargnevad. Mõne aja pärast avastan, et kõrged hooned paistavad. Lootus on, et olen jõudmas KL Sentralisse. Kuna kaksiktornid ja kesklinn on silmapiirilt kadunud, siis kindel olla ei saa. Vahepeal olen jooksmisest loobunud ning hakanud tempokalt kõndima. Miks? Sest joostes tundus, et võin endale viga teha. Augud, prügi, oksad ja igasugu traate ja muud kola on teeääred täis. Jõudes suurtele hoonetele lähedamale saan aru, et tegemist pole tuttava kohaga.

    Ristuvad kiirteed

    Olen viaduktil ning minu all on kiirtee. Jalutan autodele vastuvoolu ja kalkuleerin peas, et kas jõuan vajadusel kiirtee barjäärile või sellest üle hüpata. Seekord läks õnneks ning sild on ületatud. Järgmiseks satun teele, mis viib üle veekogu. Veekogu paneb mõtlema pealkirjadele “Tourist eaten by Crocodiles” või “Nupsu.ee omanik teadmata kadunud” ning “Kehaosad leitud Kuala Lumpuri sooaladelt”. Mõne minuti pärast olen ka sellest kohast möödas. Viimaks jõuan viadukti juurde, kus otsustan hoopis alt läbi minna. Turnides mööda kanalisatsiooniservasid, kust kohati 3-4 meetrised mustad augud vastu irvitavad, liigun edasi paneelide vahele, mis meenutab maffiafilmidest kohti, kus inimesi likvideeritakse. Ühesõnaga fantaaserin igasugu võimalikel viisidel, mismoodi see õhtu lõppeda võiks.

    Kus on Bangsar?

    Üllataval kombel näen silti, mis ütleb, et kuskil läheduses on kaubaduskeskus. Mõnesaja meetri pärast leiangi üles elava tänava ja otsustan turvameestelt teed küsida. Turvamehed soovitavad võtta takso, sest jala Bangsarisse minna on “Dangerous”. Saan aru, et on ohtlik ja saan aru, et kaugel aga mind huvitab ainult suund. Minu üllatuseks viipab Ta käega hoopis imelikus suunas. Olen ilmselt kurvide ja kaardus teede tõttu kaotanud suuna. Selge. Liigun edasi ja avastan kilomeetri pärast veel ühe elava kohakese, kus inimesed teed ületavad. Lähenen hiina päritolu abielupaarile. Meesterahvas paneb kaugelt käed ette ja ütleb “No, no”. Saan aru, et olen punane, higine ja kole :-). Naisterahvas, vähekene leebem, otsutab mind kuulata, hoolimata sellest, et ingliskeelt ei mõista. Mõningase seletamise järel võtab naine taskust raha ja ütleb “Taxi”. Keeldun lahkest pakkumisest, sest missioon on ju pooleli. Ja teekond jätkub.

    Kas siin elavad pantrid või sööb mu Malaisia tiiger ära?

    Kell on juba palju ning mulle meenub lapsepõlvest üks seik, kus põgenesin isa eest. Tookord oli talv ja ma polnud Teda juba mitu kuud näinud. Kui isa lõpuks autoga mulle järele jõudis ja mulle käe ulatas, siis ma ei võtnud kinnast ära. Mõnikord olen oma jonniga liiga kaugele läinud ja see on üks nendest kahetsusväärsetest kordadest.

    Olen sattunud rajale, mis on ca 2 meetrit lai. Paremal on põõsad ja võre, mis piirab maanteed ja vasakul on suur müür, mille taga ilmselt midagi põnevat. Kuna maju ei paista ja kõik on roheline, siis mõtlen, et kui mingi metsloom mind ründab, siis peaksin jooksma autoteele. Kujutlusvõime on nii elav, et juba tekib kurb tunne, et Malaisia tiiger mind tagaajades autoalla jäi. Lugupidavalt kummardan ta kohale ning kallistan lahkunud väärikat looma. OK! See oli fantaasia. Rada on pikk ning otsustan, et jooksen jälle pisut maad.

    National Science Center

    Vasakul mäe peal paistab kuppelhoone, mis vahetab värve. Väga X-files :-). Otsutan üles ronida ning lähemalt piiluda. Päris kihvt vaade. Liigun edasi. Väravatel avastasin sildi, et tegemist on National Science Centeriga.

    Blair Which Project ehk tänavad Jalan Beringin ja Jalan Sentiabukti

    Vesi on otsas ja janu on suur. Lõpuks ometi silt, mis näitab Bangsari peale. Jalutan edasi. Sisemas tunnen, et peaksin võtma suuna vasakule. Mõned minutid hiljem leian poe. Ostan vett ja küsin inimestelt, kus kaugel on Bangsar Village? Noormehed räägivad jällegi võimalusest takso võtta ning pakuvad, et tegemist on kuskil tunnikese või natuke pikema jalutuskäiguga. Võimalik, et kuskil 6 kilomeetrit on minna. Ja suunduda tuleb tagasi mööda viimati valitud teerada. Jõudes samale ristmikule, kust olin leidnud Bangsari sildi, leian sama sõnumi ka vastassuuna kohalt. Ümberringi on ilusad hooned ja autod. Hiir jookseb peitu. Linnud laulavad ja põõsastes sahiseb kahtlaselt. Jalutan, jalutan ja jalutan. Lõpuks olen jälle samas punktis tagasi. Ja veel nõmedam, et vahepeal olen jälle sattunud ka selle poe juurde.

    Teiselpool telefoni on Maria ja aeg-ajalt Vishen ja Kristina, kes kõik üritavad selgitada välja, kuidas sellest nõiaringist pääseda. Vahepeal näen mingeid hulkuvaid koeri, kes minuga suhtlema tahaks tulla. Hüppan igaks juhuks üle trenaaži, et nendega kontakti vältida ja liigun vaikselt eemale.

    Viimane sirge

    Paar kilomeetrit ja olengi kodus. Otsustan viimase lõigu taas joosta. Surnud kass ja künklik kõnnitee panevad mõtlema, et autotee on vähemalt sile ja puhas. Seega jooksen hoopis sellel teel. Ja kuna jalad juba kisendavad, et ära meid enam piina, siis künklik kõnnitee on liig, mis liig.

    1:36

    Jõudsin koju. Käisin pesus ja hüppasin basseini. Ma ei tea, kas see teekond oligi nii valus, kui pingutus basseinist 100 sammu tuppa teha. Hirmuga mõtlen järgmisele päevale. Kujutan ette, et kogu teekond oli kokkuvõttes planeeritud 10st kilomeetrist ca 4 korda pikem.

    Hommik

    Jalad annavad väheke tunda, kuid enesetunne on siiski hea :-). Võimalik, et nädala pärast proovin läbida teekonna kiiremini. See sõltub muidugi Vishenist, sest üksi enam ei viitsi 🙂

    Finiš

  • 10 minutiga viimasest nädalast

    1. Vincent õppis ujuma. Ühtlasi teeb Ta nüüd ka lahedaid vettehüppeid :-). Täpsemalt näeb seda meie kontol.

    2. Sattusime juhuslikult muusikapoodi jammima. Vincenti kodukalt näeb täpsemalt, kuidas see välja nägi. Vince Rocks!

    3. Nupsu alustas koostööd MindValley’ga (mida me täpselt koos teeme ja kuidas, sellest juba mõne aja pärast täpsemalt)

    4. MindValley hoones läksin kaduma 🙂 – Ma lihtsalt ei jätnud meelde, et mitmendalt korruselt lahkusin. Sõitsin lihvtiga edasi-tagasi kuni lõpuks alustasin taas algusest ning järgnesin lihtsalt tuttavale näole 🙂

    5. Käisime Visheni, Kristina ja Mariaga kinos Edge of Darkness’i vaatamas – Mel Gibson on tagasi ekraanil!

    6. Irina perega käisime Putrajaya linnas balloonfestil, millelt lahkusime pärast 15 minutit igavust 🙂

    Putrajaya on linn, mis loodud valitsusasutuste ühte kohta paigaldamiseks. Linn näeb kohati lahe välja aga seal on nii piinlikult puhas ja vaikne, et tekib kõhe tunne. Külarahva jutu järgi lokkab sealsete seinte vahel korruptsioon uskumatutes suurustes. Kuninga abikaasa olevat ühe tehinguga kord teeninud 500 miljonit dollarit. Täpsemalt korruptiivse Malaisia kohta saab lugeda siit: http://www.malaysia-today.net/

    7. Käisime Zoo Negara loomaaias. Täpsemalt loe Nupsu foorumist.

    8. Ja välku lõi ning müristas. Kui vihma sajab

    9. Mohani arst soovitas Tal veini juua. Selliselt me otsustasimegi õhtusöögi kõrvale punast veini hakata tripama.

    Mohan ja Roopi on Visheni vanemad. Peatume hetkel nende kodus.

    10. Käisime Times Square’i kaubanduskeskuses. Seal on ühtlasi ka maailma suurim sise-lõbustuspark. See on vist isegi suurem, kui kurikuulus Tivoli oma unenägudes 🙂

  • Malaisia, Kuala Lumpur, KLCC

    Meie perepuhkus Malaisias on oodatust lõbusam ning positiivsem. Lihtsaid asju, mida päev läbi teha või isegi päevade kaupa nautida on siin nii palju. Petronase kaksiktorne ümbritsev pargike on ülimalt vinge. Lastel on võimalik basseinis mürada, kiikedel kiikuda ja suurel mänguväljakul veel miljoni muu asjaga tegeleda. Park on puhas ning korravalvurid jälgivad, et keegi liiga uljaks ei läheks .

    KLCC ehk Kuala Lumpur Convention Center on viimasel nädalal olnud meie pere üks sagedamatest sihtkohtadest. Lisaks suurele kaubanduskeskusele, kus mitmed lahedad restoranid ja poed, on seal veel kino, park, igasugused põnevad üritused ja tegemised ning kõik mida hing ihaldab.

    Kui külastada Malaisiat, siis patt oleks seda teha vaid nädala või paar. Siin jagub tegevust kuudeks…

    Eile avanes juhuse tahtel meil võimalus ilma järjekorrata ning eelregistreeringuta pääseda Petronase kaksiktornide 41 ja 42 korruse vahel asuvale Sky Bridge’ile ehk tornide vahel asuvale sillale.

    Meie pere

    Perega Petronase Sky Bridge'il

    Pildil on KLCC park (Petronase kaksiktornide park – Petronase kaksiktornid on maailma ühed kõrgeimad kaksiktornid (452m)) ning helesinine bassein on see, kus lapsed mängimas käivad.

    KLCC park, kus asub mänguväljak ja basseinid lastele sulistamiseks

    Vaade alla Petronase kaksiktornide sillalt

  • Kes määrab tasakaalu saatuse ja valiku vahel?

    Olen alati uskunud, et iga mees on oma saatuse sepp, kuid mitte oma õnne valaja. Kui saatus aga on defineeritav mineviku sündmuste ja oleviku otsuste järgi, siis mingist hetkest aga avaneb võimalus luua tee õnneni.

    Shubhraji

    Õnn on ju tegelikult lihtsalt meeleseisund ning kontrollides oma suhtumist ja tegusid ehk langetades õigeid otsuseid või kasutada vigu õppimiseks on tõenäosus selle meeleseisundi saavutamiseks suurem. See viimane mõte on tekkinud just suuresti eilse põhjal.

    Mis oli eile?

    Eile õhtul kuulasin Guru Shubhraji loengut “Destiny vs Free Will”. Saan aru, et nende

    filosoofia järgi on suuremaks jõuks kogu eksistentsi energiakogum. Iga inimene suudab arendada oma võimet, et suurendada või paremini suunata oma energiat. Selliselt saame me lõpuks ka tugevamalt määrata teekonda, mida käime. Vähemalt mina tõlgendasin seda selliselt. Loengu mõte oligi tegelikult avada igas ühes arutelu, mis aitaks leida just temale sobiva tõe.

    Pean mainina, et minul oli põnev õhtu. Mida arvad Sina saatusest? Kes määrab tasakaalu saatuse ja valiku vahel?

  • Batu koopad – Batu caves, Kuala Lumpur

    272 astet, mis viivad üles templisse. Väga mõnus koht. Kindlasti üks koht, kus tuleks ära käia, kui külastad Kuala Lumpurit!