Natuke mõtlemisainet
Eile postitas Kadri väga huvitava teema Nupsu.ee foorumisse. Sellise, mis paneb mõtlema ja endasse vaatama. Usun, et me kõik vajaksime sellist hetke.
Kui me ei ole varem leidnud selleks võimalust, siis nüüd nii jõulude aeg kui ka aasta lõpp on täis momente, millal me suudaksime selleks aja kuskilt näpistada. Usun, et kui sellele teemale pilk peale visata, siis tekib sama emotsioon, mis minul. Vaata siit: http://www.nupsu.ee/index.php?menu=forum&page=viewtopic&topic=25675
Nüüd kui uudised on täis negatiivseid sõnumeid ning kurjakuulutavaid teateid mustast tulevikust, siis on eriti oluline, et me leiaksime endas üles just kõige olulisemad väärtused. Mina isiklikult usun, et selleks on meie perekond. Teame kõik, et kehv olukord majanduses hakkab mõjutama meie emotsioone. Ja tihti unustavad inimesed ära ning elavad oma tujusid välja oma lähedaste peal. Mõni tõstab häält ja teine tõstab isegi käe oma kaasa või lapse vastu. See ongi see moment, kus väärtushinnangud on kaduma läinud ning pinnale on kerkinud ebajumalad.
Täna ilmus Nupsus ka “juhuslikult” üks väga soe ja liigutav artikkel Pärnu perekonnast, kelle majanduslik seis ei hiilga, kuid väärtushinnangud on meile eeskujuks kõigile. Just see teebki nad tugevaks. Mina isiklikult olen soovinud leida hinges sellist rahu nagu tundub olevat selles loos pereisa Madisel. http://www.nupsu.ee/?menu=parenting&cat=2,81&item=2509
Niisiis ma kirjutasin selle kirja kuna usun, et need 2 linki viivad mõtted olulisemalt positiivsemale teele, kui see, mida kuuleme
raadiost, televiisorist ja päevalehtedest meie majanduse kohta. Uudised, mis hirmutavad ja ajavad segadusse, kuid tegelikult peaksid tooma meis välja parima.
Suurima lugupidamisega,
Kaarel Veike
——————————————————————————————————
Olen kindel, et enamik luges seda e-kirja , kuid ma ei tea kui paljud sellesse konkreetselt süvenesid. Siiski jäi mulje, et seekord minu soov inimestes äratada positiivne meel suures osas ka õnnestus. Väga tore oli vastu saada ka tänukirju ning tervitusi. Nende üle on alati hea meel .
Kuid üleeile helistas üks meesterahvas. Väga vihane. Tema uskus, et olin tulnud selle kirjaga rikkuma nende suhteid.Ta oli nii ärritunud kuna uskus nagu minu eesmärk oleks astuda nende suhte vahele. Ta ilmselt ei teadnud, et see kiri läks ka paljudele sellistele inimestele kellega mul pole kunagi au olnud isiklikult kohtuda ega suhelda. Niisiis Ta soovis minuga kohe kokku saada ning tulla “arveid klaarima”. Lõpuks seletasin talle olukorra lahti. Seejärel vihase pobina saatel ka kõne lõppes.
Mind pani veelgi rohkem muretsema aga just eriti selle kõne pärast tema ning samas paljude teiste perede (ka enda pere, kuid teise nurga alt) heaolu. Aga praegu tahtsin rääkida vaid helistajast. Mõtlen, et milline osa minu kirjast Teda võis ärritada? Kui see oli vägivalla või vaimse terrori osa (mis tundub praegu ülimalt tõenäoline), siis kuidas peaksin reageerima? Ei tea kas mind häirib see osa kuna olen kohati üsna kange ja selline ähvardav kõne vaid süvendab minu “missioonitunnet” või häirib see südant kuna see kõik jättis kuskil-asetleidva-ebaõigluse tunde sisse. Igatahes mind see häirib, kuid ma ausaltöeldes ei oska midagi teha ning võimalik, et ei peakski kuidagi reageerima?