Tag: Perekond

  • “Ma tulen sind tihti vaatama, kui sa ära sured” Penelope

    Ei ole kohanud teist nii sooja südamega last nagu on Penelope. Maria nimetas teda aastaid tagasi kriisibeebiks ehk lapseks, kes teeb keerulised ajad lihtsamaks. Ta on tõeopoolest hästi vaikne, rahulik ja kerge laps. Nüüd on ta aga juba sellises vanuses, kus ta oma põnevaid mõtteid ja sooja südant ka läbi sõnade väljendada saab. Talle meeldib kalli-musi teha hästi sageli ning kindlasti ajal, mil tuleb head ööd öelda. Ja nii ka eile õhtul ta ütles mulle “Ma tulen sind tihti vaatama, kui sa ära sured”. Ei, ma ei ole suremas ega midagi ei ole juhtunud. Need mõtted on pigem seotud sellega, et ta käib vanaemal külas ja kuna vanavanematel on vanust juba 70 aastat, siis ka retoorika on vastav. Selliselt Penelope ka mõtles, et kui peaksin surnuaias olema, siis tema hakkab minust väga puudust tundma ja tuleb mind palju vaatama. Mul tulid pisarad silma ja see pani mind väga mõtlema. Mida saaksin mina teha praegu, et elu pärast mind oleks perele hea?

    Kui täna oleks viimane päev

    Inimesed loobivad seda klisheed väga kergekäeliselt ja sageli mõeldakse, et kui on viimane päev, siis tuleb võtta elust viimast. Ma hetkel mõtlen teisiti. Mida saaksin mina veel ära teha selleks, et mu laste elu siin maamunal muutuks paremaks. Kuidas saaksin soodustada neile häid võimalusi? Kuidas tagada neile materjaalne kindlustatus?

    Fookus

    Selliselt ma praegu mõtlengi, et peaksin oma tegevused ja fookuse suunama ainult väga olulistele asjadele. Ei saa joosta mitme projekti vahel, mis võivad venida nagu tatt. Tuleb olla konkreetsem ja hoida fookust. Samuti tuleb vaadata, et mu laste fookus ja huvid oleks selged ja toetatud. Peaks seisma hea, et neist kasvaks iseseisvad ja sõltumatud inimesed.

    Riskide minimeerimine

    Kõik riskantsemad projektid, mis ei tõota tulu ja edu, tuleks üle vaadata. See ei tähenda nendest loobumist, vaid pigem võimalike vigade vältimist, aja ja raha raiskamise likvideerimist.  See tähendab ka finantssõltuvuse vähendamist. Samuti tähendab see elukindlustuse tegemist (olen seda juba mitu aastat mõelnud aga ikka pole ära jõudnud teha).

    Mõtle julgelt ja väljenda ennast selgelt

    Kes on inimene? Ma leian, et suur osa minust on minu sees ja kui minu mõtted on minus lukus, siis ei saa lapsed õppida selle kohta, mis ma teen ja kes ma olen. Miks ma midagi teinud olen ja miks ma jälle teinekord teisi asju ei ole teinud või ei tee. Mis on need asjad, mis mind mõjutavad? Miks? Kes ma olen ja tahaksin olla? Seega ma hakkan rohkem kirja panema oma mõtteid ja õpetusi. Tegin seda varem aga vahepeal kadus igasugune tahtmine midagi kirjutada ära. Sulgusin endasse. Pettusin (eraldi pikem jutt). Aga see kõik on mind õpetanud. Ja nüüd ma hakkan kirjutama rohkem ja kirjutama nii varasemate kui ka praeguste asjade kohta. Tahan, et paljud asjad saaksid kuskile kirja ja jõuaks kaugemale.

    Aeg

    Kõigil on kiire, kuid samas elavad kõik ikkagi selles 24-tunnises ööpäevas. Kuidas seda aega paremini kasutada? Kuidas teha nii, et sa ei ole nagu ori rattas või kui oled vaba, siis ei oleks su meel täidetud töömurede ja väljakutsetega. Kuidas kontrollida aega nii, et oleksin oma laste jaoks olemas ja suudaksin sellesse hetkesse täielikult pühenduda. Samuti tööpostil. Kuidas võtta aeg abikaasa jaoks nii, et ei peaks muudkui kurtma või küsima nõu tööalaste otsuste langetamiseks? Need küsimused vajavad vastuseid ja lahendusi. Kavatsen selle väljakutse lahendada ja kindlasti hakkan paremini kasutama oma aega.

    Tulevik

    Ma ei ole hetkel suremas, kuid vastav mõtlemine paneb targemalt tegutsema. Ja olgem ausad – ühel hetkel see ju ometi juhtub. Kõik me ju siiski kunagi sureme. Miks mitte koheselt vastavalt talitada? Ma ei ole enam vanuses, kus see mõtlemine tähendab 100% kogu maise põletamist. Ma ju tahan, et minust jääks midagi maha. Olgu selleks kasvõi õpetussõnad. Aga kui võimalik, siis kasutada seda võtit, mida oma raamatus “Ära muretse ja hakka elama” käsitles Dale Carnegie ehk lepi kõige halvemaga ja hakka töötama sealt asju üles. Kui pärandaksin tänase päeva segaduse oma lastele, siis on seal head ja halba. Minu fookus peaks olema nüüd sellel, et pärandaksin võimalikult selged juhised. Juhised, mis ei seaks neile piire. Kui tegemist on varaga, siis ma soovitan sellesse liigselt hingeliselt mitte kiinduda. Kõige tähtsam on vabadus. Vabadus liikuda ja elada oma elu. Vabadus mõelda ja käia oma rada. Vabadus elada oma südame järgi. Minu isa üritas mulle sama õpetada aga kahjuks mitte piisavalt hästi. Kui kaotasime tema pärandatud segaduse tõttu suurema osa tema varadest, jäime ilma kodust jne., siis see kõik tegi väga haiget. Tegi nii haiget, et mõtlesin kunagi isa maja tagasi osta ja selle põlema panna. Ma ei soovi, et mu lapsed saaksid päranduseks sellise masendava tunde ja vaeva. Niisiis ma tahan, et asjadesse tekiks selgus. Ja see peab olema niimoodi fikseeritud, et kui mind ennast ei ole, siis on olemas dokumentatsioon ja vastutavad isikud ning kokkulepped.  Need tagaks lastele parima, mida ma oma jäänud ajaga teha suudan. Sinna kuulub ka nendega koos veedetud hetked ja nii sõnades kui ka tegudes kinnitamine, et nad on mulle kõige olulisemad.

    Tänan sind Penelope, et oled nii südamlik ja hea.

  • Mis saab minu suurest perekonnast, kui ühel päeval jäävad ära vanaisade juubelid?

    Mul on 2 venda ja 1 õde. Mul on ema poolt 3 onu ning isa poolt 1 tädi. Neil omakorda on hulganisti järeltulijaid. Võib vist öelda, et meil on suur suguvõsa. Siiski on lugu selline, et emapoolne suguvõsa saab kokku vanaisa Tõnu sünnipäeva puhul vaid kord 5 aasta jooksul ja isapoolne suguvõsa samuti vaid vanaisa Ferdinandi juubelitel. Minu ema on keeruline isegi enda juurde külla meelitada. Vennad-õed küll aeg-ajalt kohtuvad aga mitte nii sageli. Kui kohtutakse, siis 50% teemast on vaidlus, tüli, pinged, eneseõigustus ja muu seesugune jama.

    Maria poolt on meil lähedastega kohtumisi sagedamini, kuid suuremad kokkutulekud, kus kõik 11 tegelast koos, toimuvad siiski enamasti jõulude või aasta-vahetuse paiku. Ma vist ei eksi palju, kui ütlen, et kogu Eesti ongi selline natukene lõhkine ning Eestis elavad inimesed on rohkem omaettehoidvad, sest meie ei ole kindlasti erand?

    Selline pikk eel-lugu, kuid see kõik ärritab mind, kui ma näen perekonda, kus onud-tädid, tädi-tütred ja nende abikaasad või mis iganes pereliikmed, on soojalt tervitatud ning oodatud perekondlikele koosviibimistele iga paari nädala tagant. Selleks, et sellise mudeli olemasolu tunnistada, oleme lennanud teiselepoole maakera. Kas pole veider?

    Kui mina vanemas eas peaksin kunagi vaatama oma järeltulevat põlve, siis tahaksin näha sugulasi suhtlemas teineteisega just nii, et iga pereliige tunneks ühtekuuuluvustunnet ning perekonna tuge ja jõudu oma selja taga. Praegu aga tundub mulle, et onu on vaid sõna mida lapsed kasutavad vanema meesterahva poole pöördumisel.

    Inimesed, kes on jätnud minu hinge jälje, mida pere liikmed peaks jätma:

    Oliveri ema – Mul oli kunagi üks väga hea sõber, nimeks Oliver. Elasin Oliveri juures mõned kuud. Oliveri ema tegi hommikusöögi valmis igaks hommikuks ning tundis huvi minu tegemiste vastu koolis. Samuti pakkus Ta mulle taskuraha, kui peaks vajadus olema. Ta oli tugeva iseloomuga naisterahvas ning suurepärane ema. Teismelisena ei osanud ma sõnu suunata õigesse kohta ning seega jätsin ma kahjuks Talle need soojad sõnad edastamata, kuid mikskipärast etteheitvalt ütlesin seda kõike oma emale.

    Piiri-Helma – Väga sooja südamega inimene, kes lisaks oma perele suutis hoolt kanda ka Söödi talu jõmpsikate eest. Oma vennaga uitasime tihti sinna õuele piimasuppi norima. Isegi veel mõni aasta tagasi, kui käivitasime oma kõrtsi, siis öömaja ja toitu saime vanaema Helma juures Piiri talus.