Karuga Annelinnas rihma otsas

Juhtus uskumatu asi. Sattusin Annelinnas ringi seiklema. Väga tihti sinna ei satu, kuid pidin mingile arvele järele minema. Mul oli rihma otsas suur karu. Trepikojas ehmusid kõik inimesed ära, kui ma karuga üritasin Jaama 181 trepikojast lahkuda. Karu oli nii suur, et ma polnud 100% kindel, kas suudan teda ohjeldada. Kusjuures ta vist vähekene tunnetas seda ning lasi hammastega õrnalt üle minu jala, et mind seespidiselt õõnestada. Ma ikkagi kutsusin teda korrale, kuid kui inimesed vastu tulid, siis ma oma kõhklust välja näidata ei tahtnud. Karu oli lastega sõbralik. Limpsis isegi mõne nägu. Ma tagant julgustasin, et ei pea muretsema, sest karu ei ole kuri. Endal loomulikult sees vähekene tõmbas pingesse. Veider oli see, et olin selle karuga päris pikaks omapead jäetud!?

Oli veel üks huvitav seik. Nägin eemalt meest suure koeraga lähenemas. Loomulikult ei tahtnud ma, et nad meie juurde tuleks, sest karu murraks koera ilmselt sekundiga maha. Onu aga ei tahtnud kuidagi seda mõista ning lähenes meile. Ma hüüdsin ennetavalt “Ei ole mõtet lähemale tulla, sest mul on karu rihma otsas. Ma ei tea, mis ta teha võib!”. Üllatuseks aga selgus uskumatu asjaolu. Nimelt oli ka mehel rihma otsas karu. Tema karu aga oli rohkem kodustatud ning tahtis vaid suhelda mõne omasugusega. Pidi ka tegema sellist hirmsat häält, kuid kui läheb tapluseks, siis ikka paneb kohe jooksu. Mina oma karuga sama asja öelda vist poleks saanud. Kartsin, et kui see pöördesse läheb, siis on kogu Annelinnaga kööga. Huvitaval moel see keemia toimis ning karud mürasid ja said hästi omavahel läbi. Kas ma ütlesin, et see oli päris huvitav ja mõtlemapanev unenägu?